Hiljuti tõmmati üleriigilises ajalehes üles kerge kiun ühe isiku suhtes, kes partei poolest peaks olema tuuliku-usku, aga samas on ühe MTÜ liige, mis võitleb tuulikute vastu. Eks need ole oma olemuselt sellised kohalikud võimumängud, valimised ju ukse ees ja kõik need muud jutud, ja sellesse ma ei puutu.
Jäin aga mõtlema, et tegelikult ei saa ju sellist teguviisi hukka mõista. Iga vähegi ilmaelu jälgiv inimene näeb küllap isegi, et asjad muutuvadki kiiresti. Munad tulebki mitmes korvis hoida. Ühel hetkel on tuulikud pahad, teisel head, kolmandal jälle pahad. Kes vastuvoolu ujub, see on automaatselt vandenõuteoreetik. Rohepesu kord hoogustub, teisel hetkel tõmmatakse maha. See sõltub nii paljudest teguritest, et ei jaksa enam sammu pidadagi, päeva lõpuks on muidugi kokku lihtsalt äri. Vaadake või elektriautode promo. RB ehitamisega (hästi roheline oma olemuselt) sama lugu. Kui alguses ametnikud, suud vahtus, kõnelesid turismist ja inimeste vedamisest ning teisalt kostus, et see ikka puhtalt sõjalisel eesmärgil ehitatakse, siis loomulikult tembeldati vandenõuteoreetikuks. Läks päris pikalt aega, kui öeldi esimest korda välja, milleks seda raudteed tarvis on. Koroona ja koroonavaktsiinidega läks niisamuti. Nüüd vaikselt aina pudeneb igasuguseid uuringute tulemusi (üks päev nägin mingit uudist vaktsiini seosest EBV aktiveerumisega, tore). Lutsar küll ütleb, et aga me ei teadnudki ju kohe kõike, teadmised tulid aegamööda. Kena. Aga kui ei tea, miks siis nii radikaalselt suruda peale seda "tundmatut". Nüüd ütleb veel, et oli, nagu oli ja aega tagasi pöörata ei saa. Kõva lohutus. Nii et jah... kuhu ma nüüd jõuda tahtsingi. Et ei tahaks üldse vandenõuteoreetik olla, aga hirmus palju "nalja- ja muidu jutte" osutub hiljem üsna tõeseks.
Kainet mõistust ja ohtralt skeptilisust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar