Peaksin küll oma "Minu-sarja" Exceli-tabelist pilgu üle laskma, ent mul on karvane tunne, et see saab olema mu isiklikus esikümnes kindlalt sees. Mu lemmikute minukate autorid kipuvad olema sellised +/- 50 eluaasta ringis, seega väga vahva, et nii noor autor nüüd sinna potsatas. Kusjuures ma väga ei plaaninudki seda lugeda, sest... noh Belgia, eks ole, ei ahvatle kohe üldse. Ja kunstitudengid, nendega on sageli ka kuidagi raske suhestuda. Hoogsalt, sooja huumori, mahlaka eneseirooniaga ja üliägedate portreedega kirja pandud Belgia-kogemus haaras aga esimesest leheküljest kaasa.
Näiteks hakkasid mulle hoobilt meeldima autori vanemad, erialalt bioloogid, kes tutvusid õpingute ajal Norras murakaõisi loendades (kõik, kes kaaslase otsinguil, jätke meelde - see pauk võib teid tabada kus iganes). Üleüldse on selle perekonna kohal, vähemasti Johanna sule läbi, selline Durrelli vaib mu meelest. Ma ise eriline linnu-looma-taime entusiast ei ole, aga lugeda oli siiski naljakas.
Tempokalt lühikeste peatükkide kaudu saab lugeja kaasa elada Adokate (ehk Adojaanide) Belgiasse kolimisele. Vanemad asusid Brüsselisse, Johanna läks oma iseseisva elu esimesi samme tegema Antwerpenisse (muide, miks vahepeal on Antwerpen ja vahepeal Antwerp? kas siin on tegemist keeleerinevuse või muuga?), seda koos Eestist äsja leitud kaaslasega. Kodumängimisele lisaks tulevad mängu ka õpingud kunstiakadeemias ja töösutsakad. Veidrusi õnnestub tal märgata mõlemal puhul.
On ka põnevusest pakatavaid lugusid. Jäingi praegu mõtlema, et mis sai sellest leitud käevõrust... See tõotas justkui jätku, aga vist jäigi kõik nii.
Ega siis ainult autori seiklustest saa lugeda, tegelikult saab Belgia kohta ka tublisti teada. Näiteks tean ma nüüd, et mul oleks ka vaja sinna minna - vanakraamilaadad ja eriti lühtrid (tervitused "Minu Leedu" autorile, kes Leedu puhul lühtreid maapõhja needis :)), mida seal palju leida võib, täpselt minu jaoks! Saame teada, kui kehvad lood on seente ja ujumisega. Jalgrattakultuurist, nagu selliste maade puhul arvata võibki, on samuti juttu. Üldse eluolu, olme, elamised.
Lisaks veel, kõik need, kes ei ela pea pilvedes, siis siin on nipinurgad ka olemas. Kuidas saada koduste vahenditega karv läikima. Või ise deodoranti valmistada. Jne.
Praegu mõtlen, et Johanna tuleks saata nii mõnessegi eriskummalisse riiki ja siis panna ta kirjutama. Muhe ja lahe lugemine oleks garanteeritud.
![]() |
Siin võite lause ise lõpetada :) Ma hommikuselt uduse peaga olin poolikuks jätnud. |
![]() |
Sellest Pärnu elevandist ei ole vaja tagamõtet otsida - see lihtsalt tundus belglaste viguritega kokku klappivat. Pealegi lugesin ma olulise osa raamatust Pärnus. |
Kuna Belgia on kakskeelne, siis on kohanimed alati toodud kahes keeles. Antwerpeni puhul on neil kahel väga väike erinevus, aga mitmete linnade puhul on ikka täiesti erinevad nimed käibel, näiteks Liege on prantsuse keeles Liege, aga flaami keeles Luik :)
VastaKustutaVanakraamilaadad mind üldiselt ei kõneta, aga Belgias olen neid korduvalt külastanud ja ükskord ostsin Brugge'i laadalt isegi ühe ägeda kassidega riidenagi. Nii et seal tõesti leidub väga kihvte asju!
Aa, okei. Ilmselt raamatus võinuks siis ühele nimekujule kindlaks jääda, aga noh, mõni mõis, ütlen ma.
VastaKustuta