Ajaviitekas, aga igati priima sealjuures. Tõesti, kordagi ei hakanud piinlik, midagi kunstlikku ja punnitatut ei olnud. Jooksis lobedalt, pani kaasa mõtlema ja tundma. Lühidalt öeldes on märksõnadeks emad-tütred, korduvad mustrid ja alkohol.
Ma ei usu ise ka, et seda ütlen, aga minu jaoks, kes ma ometigi ohtraid ajahüppeid romaanis armastan, oli neid alguses isegi sutsu paljuvõitu. Samas õnnestus järge hoida ja autor aitas ka kenasti kaasa, seega lugemismuljet see ei rikkunud. Ja lõpu poole liikudes mulle koguni meeldis, kuidas mingid puuduolevad tükid hakkasid järk-järgult oma kohale liikuma. Sõnaga, kõik klappis ja oli õigustatud.
PS. Ma ei tea miks, aga raamatut oli keeruline kätte võtta, ilma soovituseta polekski võtnud (aitäh, Krista!). Tõepoolest, see kaanepilt ja autori nimi lõid mu peas kujutluse väärikas eas väliseesti vanaprouast, kes vanuigi hakanud memuaare või, jumal hoidku, lemberomaane kirjutama. Tegelikult ei ole nii, kohe üldse ei ole :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar