Emadepüha

Lühiromaani puhul on kõige olulisem, kas autor suudab su konksu otsa haakida või ei. Suutis. Ja kuigi sa võid mõnel madalseisuhetkel, eriti algusotsas, mõelda, et mis krdi Jane Eyre´i see Swift mulle nüüd küll ette andis, siis ei maksa lasta end nii kergesti alt vedada :)

Õrn, erootiline, sügav, mitmeplaaniline, seda see on.

Kõik toimuks (st toimubki) justkui 1924. aasta 30. märtsil, ehk emadepühal. Päeval, mil teenijarahvale antakse vaba päev, et nad võiksid minna oma ema külastama. Jane, kes on orb, täpsemalt koguni leidlaps, läheb sel päeval naabermõisa oma pikaaegse... jah, kelle siis? Kallim see ju pole. Ka voodikaaslane mitte, sest olgem ausad, pärast seitset aastat "suhtlemist" jõuavad nad sõna-sõnalt voodisse esimest korda just sellel päeval. Ütleme siis äärmiselt vulgaarselt ja tänapäevaselt, et fuck buddy? Nii et jah, justkui oleme aastas 1924. Ent hetketi pillab autor meile vihjeid mitukümmend aastat hilisemast ajast, mil Jane otseloomulikult ei ole enam teenijapiiga, vähe sellest, ta oleks end justkui välja võidelnud madalamast klassist ja oleks nüüd sõnade võlumaailma avastanud staažikas kirjanik. Kuidas see algas, miks just 30.03.1924? Selle poole liigume nende väheste lehekülgede jooksul, salapäraselt, vihjamisi. Aga lugeja on juba kinni püütud.

Swift tekitab tunde, et sa võid oma minevikus asetada sõrme kuhu iganes, ja öelda, et jah, just täpselt siin see kõik algas. Ja loomulikult, kui sa valdad sõna, võid sa selle punkti hiljem alati ümber kirjutada, teate küll, kuidas kirjanikud teevad, eks ole :)

Tegelikult ma hakkasin praegu mõtlema, et äkki mind kui lugejat lollitati ka Jane'i tuleviku osas🤔 Ma muutusin lugedes kuidagi väga paranoiliseks.

Sulnis lugu, millest ma rohkem ei räägigi, ütlen vaid seda, et meeldis.