Nädal toredust

Aasta on na nooreke, aga võrdlemisi toredake. Või sõltub see vaatenurgast? Ilmselt ka seda. Või olen ma liiga palju D-vitamiini manustanud ja seepärast ülientusiastlik :)

Ma sain maha ühe õhtusöögiga. Ma ei armasta neid, ausalt. Esiteks olen ma eluaeg elanud väikesearvulises pesakonnas ja seepärast on mu jaoks üle mõistuse raske teha süüa suuremale seltskonnale (3+ on mu jaoks juba suur). Ajab naerma? Kena on.  Mind ei aja. Lisaks sellele, et kõike on vaja kordades rohkem teha, anumad on suuremad ja nende keemistemperatuurini jõudmine võtab enam aega, ei saa ma ka hakkama mitme anuma ahju torkamisega. Õhu liikumine ahjus ju kohe muutub.

Ja siis see kirjandusviktoriin, kuhu Indigoaalane mind kutsus. Ilmselt oli ta liiga palju veini joonud, kui mulle ettepaneku tegi. Sest see on maru raske mälumäng. Nagu. Päriselt. Raske. Ja mitte ainult esimesel korral, see ongi alati raske. Mul on tunne, et ma käin seal pigem ise õppimas ja silmaringi avardamas, kui kuidagi naiskonda aitamas. Siiski-siiski, 02.01 oli tore taas minna ja end harida. M-täht👇

Siis on mul veel hea meel, et J. ilmus väljas. Jajah, just sina, ma tean, et sa käid siin vahel lugemas. Liiga kaua vaikust oli vahepeal. Ja see ei ole hea, oh ei, üldse mitte. 

Ja mul on õudselt armas tütar, kes küll kardab ämblikuid, aga kui ema palub uurida ühe konkreetse looduspargi ämblikupopulatsiooni, siis ta seda tõesti teeb - no mis võiks veel rohkem rõõmu valmistada. 

Veel meeldisid mulle mõned hetked sellest aasta esimesest nädalast, mil inimesed astusid juurde. Poes, praamil, tänaval. Muide, ma olen vilets juurdeastuja. Mõnikord juhtub küll. Aga näiteks kui keegi praamil on süvenenud telefoni/raamatusse/vestlusesse, siis ma naljalt ei lenda sisse. Kui teised seda teevad, siis rõõmustan ometigi.

Kogu detsembrikuu ma visualiseerisin hoolega üht koma teist. No lihtsalt. Ma tahaks teha seda, mida armastan. Väga pingsalt ma ei küsinud saatuselt endale armuande, sest ma tean, need tulevad üsna kergesti niigi, kannatust on vaja. Vana armastuse juurde saaks ju üsna hõlpsasti naasta, aga see pole eesmärk - tahaks edasi või kõrvale liikuda. Kui ma olin Maltal, tuli üks vihje ühe soovituse osas ühele väljaandele. Ma ei tea sest midagi arvata, pealegi on seni vaikus olnud. Tark ei torma, ütles kunagi ammu-ammu mu otsene eelkäija ühel ametipostil ühes ametiasutuses. Eile tuli siiski ka midagi sellist, mida olen ammu tahtnud. Mis saab ja millal saab, ei tea veel. Rõõmu teeb see siiski.

Ja siis veel üks kohe-kohe ilmuv raamat. Olen seda oodanud aastaid, ja ma mõtlen päriselt AASTAID. Olen ilmselt esimene naaberuulitsal vastava asutuse välisukse taga kraapimas, et see ikka kaasa saaks haaratud.

Kindlasti on toredat olnud veelgi. Enamasti ju on, me lihtsalt ei märka, või ei taha märgata.