Teleminutid

 Reisilt tulles vaatasin mõned saated ära, üsna tavapärase valiku. Värskemast kraamist alustades, siis...

- mingi Gucci perekonnast mängufilm oli (eile?). Dokid mulle meeldivad väga, need mängufilmina tehtud suguvõsalood oluliselt vähem, aga valasin jõuliselt mulli ja suutsin lõpuni vaadata. Filmist jään enim mäletama seda, et kui olin veerandtunnike olin vaadanud, sõnasin abikaasale, et see tahumatute näojoontega naine Patrizia on Lady Gaga moodi. Abikaas tegi selle peale hmm ja teatas, et ta ei teagi täpselt, milline too välja näeb. Ega ma isegi ju... Filmi jooksul arutasime veel ühte ja teist näitlejat, et küll on ikka valitud sinna näitlejaid, kõik meenutavad kedagi mõnd kuulsat näitlejat. Noh, jah, mis ma oskan öelda, öösel voodis lõin siis filmi osatäitjad lahti :))))))) 

- kuidagi aegamisi olen enda jaoks avastanud "Ainulaadse aastakäigu". Turvaline ja soe. Vanad kaadrid meeldivad mulle nagunii, aga kui saab ka uusi teadmisi, on eriti tore. Vaatasin kahe nädala saated ära. Sõerdist oli küll kahju, sõna ta eriti ei saanud. Tomusk ja Kilumets olid toredad, mida võis ka eeldada.

- "Minu uue sugulase" vaatasin ka. Jäin mõtlema, et kas nad on päris algusotsa saadetega võrreldes natuke tasakaalu muutnud? Mulle tundub, et kunagi esimesel hooajal keskendusid nad rohkem sugulaste hulgast tuntuma(te) otsimisele, nüüd on sellest rohkem nagu portreesaade saanud (mis mulle sobib). Saatekülaline võetakse põhjalikult letti, alates lapsepõlvest ja ühes tema töise eluga ning uue sugulase jälgede ajamine tehakse tempokamalt. Aga see võib mulle ka ainult näida nii. Igatahes Tolk ja tema lugu isast, kes ei olnudki tema isa, oli filmilikult põnev.

- "Öökülalist" vaatasin ka kaks osa, Urmas Vaino ja Johannes Ermi. Armsad ja südamlikud. Ermi puhul tahtsin muidugi näha, kas tema vanematele minnakse külla ja kas aknast paistab see maja. Paistis küll korraks. Hästi tugev, toetav ja arukas perekond tundub tal olevat, selliseid on alati rõõm vaadata.