Salapäevik

Väsitav ja kurb raamat. Fookust suudab ta hoida (erinevalt sellest eelmisest lektüürist), peatükid hea pikkusega, jutt ju lippab, sellega on kõik hästi, aga lihtsalt... oeh, kõik kordub uuesti ja uuesti ja uuesti (loed kolm tiiru, kuidas tüüp teeb samu lollusi, kasutab hiljem samu vabandusi, teine tüüp iga kord samade lootustega andestab, kõik algab uuesti ja... täiesti kuul pähe kordusfilm, mis loomulikult lõpuks ei piirdu kolme tiiruga, vaid kordub aina edasi). Samad ämbrid, samad rehad. Praegune ämber on ehk küll erinev eelmistest, aga saame näha, ju sellestki kord raamatutäis materjali kokku tuleb. Ja ma ju tean, et on naisi, kes ei suuda rattalt maha tulla, mustrist välja murda, tehku mees nendega või tuhat korda sama trikki, aga loen ja ikka veel imestan, elu-elukene.

Samas sarnases olukorras olijatele ehk pakub tröösti, ma ei tea, muidu ma küll ei näe ühtegi põhjust, miks seda lugeda.

Igatahes külluslikult lasteaiamänge, aga kui vaatad, et inimene leiab partneriteks ja sõbrannadeks teised samal tasemel tüübid, ja nende elustiil on ka ühesarnaselt kummaline, siis on ju tegelikult kõik hästi. 

PS. Lumivalge ja läikiv paber on lugemiseks ebamugav, ohtratest Messengeri kuvatõmmistest kõnelemata (neid ma kõiki ei jaksanudki läbi tudeerida). Poole õhemana ja vaid mõne kõige olulisema kuvatõmmise ning kirjaga oleks raamat mulle ilmselt rohkem meeldinud.

PPS. Kaks raamatut järjest loen eestlaste vägitegudest Türgi hotellides... viin on ikka tarkade inimeste jook, peab taas tõdema