Kunagi oli hea pealkirjaga LR raamat "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud". Selle raamatu tuum oli küll veidi mujal, lihtsalt hetkel meenus, aga ma tahtsin täna tegelikult - erandlikult! - mainida kahte raamatut, mida ma ei ole lugenud, aga mainimist pean oluliseks. Neid luges mu kaaslane, kes luges raamatutest ette nii palju tsitaate, et pooleldi oleks nagu ikkagi ise lugenud :) Tõsi, ta loeb mulle enamasti ette siis, kui ma juba oma raamatu olen käest pannud ja kõigun kuskil ärkveloleku ja une piiril, seega mälu võib vimkasid visata.
"Šõumees" Shuster - soovitan soojalt! Ma olin esiotsa väga skeptiline, kui mul paluti see raamatukogust hankida. Esiteks, kui üks juut kirjutab teisest juudist, siis kahtlustad ikka, et tühi vaev puha selle lugemine. Teiseks, vaatad eestikeelse tõlke taga olevat kirjastust, jälle kahtled lugemise mõistlikkuses. Tegelikult palju väärt mõttekohti ja detaile. Jah, alati võib öelda, et miski seal on liialdus, aga nii see on muidugi kõigi teemadega (hakkad jälgi ajama, paistavad ikka hiinlaste, ameeriklaste või venelaste kõrvad millegi tagant, olgu, juutide omad ka, see on riigipiiride ülene), eks lõpuks pead ikkagi ise kõike teatavate mööndustega võtma. Jah, me ju teame, mismoodi asjad Ukrainas on käinud, aga must valgel lugeda ikka hea. Hampelmannist on meie meedias muidugi servapidi kirjutatud, aga siiski võrdlemisi viksilt ja viisakalt.
"Inimrumalusel pole piire" Liiv - kui rohepesu-raamat oli suur ja põhjalik töö, siis seekord on asi ikka väheke untsu läinud. Kas lõi siin pähe edevus või lihtsalt kiirustamine ja lohakus, mine võta kinni. Pigem ei julge vist soovitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar