Inimesed lähevad hulluks igaüks isemoodi. Lõppeks on see kõik kokku ikka mingi sõltuvushäire või lihtlabane hasart. Mina koostan maatrikseid, millisest raamatukogust, kirjastusest, poest või teise ringi kraami pakkuvast kohast ühte, teist ja kolmandat raamatut hankida, lisaks kogu põnev logistika takkaotsa (nii minu enda ümberpaiknemised kui ka kauba minuni jõudmine), Mudlum jällegi elab oma veebilehtedel ja aias (x2). Ja pole ainult see, et tal on mingid lemmikud, mida jahtida või siis, vastupidi, emotsiooniostud, aga taevake küll, ma ei ole kunagi mõelnud, et need aiahullud lisaks kogu selle tavaari maha kaevamisele seda pidevalt ka ümber istutavad. Selles kohas keeras mul aju umbsõlme. Ei ole normaalne see naine, no ei ole.
Ma ütlen ausalt, ega ma üldse ei tahaks aiahullu memuaare lugeda, aga mulle Mudlumi tekst lihtsalt nii väga meeldib, et jah, mu pärast kirjutagu või kudumisõpik (palun, ei!), ma loeks ikkagi. Siiski-siiski, mõningane samastumisvõimalus mul temaga oli, sest ega siin Muhust üle vee on samuti kivipeitja maapõu (hobuseskelette pole veel õnneks ette juhtunud, aga ega ma ole ka eriti kaevanud) ja kiviaedu ründavast võsast ma parem ei hakka rääkimagi. Kõik see, mis söödavaid vilju võiks kasvatada, kooleb mu käes esimeste tundidega, aga see, mida pole tarvis ja seal, kus pole tarvis, see vohab nii mis kole (jah, mingid puuks ihkavad tegelased trügivad iga kivi vahelt välja ja metsik kibuvits ja...).
Raamatu tipphetkeks oli tähtis moment, kui autor pidi hakkama endalt maanaist maha koorima, et saaks sündida parketikõlbulik pealinna siirduv kirjaneitsi, no ja siis otsustas ta oma väsinud silmi turgutada... küünenaha eemaldamiseks mõeldud kreemiga. Selles vahejuhtumis oli kogu naissoo traagika...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar