Skalpell

Süžee ei ole ju laias laastus midagi uut - kaks venda, kes erinevad teineteisest ja siis üks kohtumine, kus nad nende erinevuste ja tagamaade kallal ragistavad, lisaks natuke nalja ja natuke ootamatuid pöördeid. Malmsten kannab muidugi kõik rollid välja ja on alati hea vaadata, aga Puustusmaa üllatas ka ikka kohe väga positiivselt. Mõlemad olid kuidagi väga õiges elemendis, detailideni välja. 

Seda oli hea vaadata-kuulata. Samas meenub mõne aasta eest Linnateatri "Õed", mis oli nii ängistav, närviline, et ma tõesti mõtlesin, kas selle raha eest sellist emotsiooni mul ikka oli tarvis tulla teatrisse otsima. Mitte et ma teatrist koomuskit ja jalaga tagumikku nalju ootaks, aga siiski, mingi edasiviiv mõttelõng, tunne, et on veel lootust ja võimalusi, võiks ju jääda saalist lahkudes. Selle asemel oli masendav röökimine, nii et etenduse lõppu ootasin, lõuapärad kokkusurutud, tuikav peavalu algamas.

Maalisaal seal majas meeldib mulle muidugi nagunii. Mõnus ja kodune, nii et seegi boonuseks.

Lavastuse seisukohast absoluutne ebaoluline detail, aga... huvitav, kas nad joovad iga etendus nagu päris veini? Ma püüdsin kõiki võimalikke variante kaaluda, aga vist ikka peab päris olema, või ei? No vähemasti esimene pudel oli ju ikka päris... Teise puhul, möönan, oli mingi kahtlane hääl, millega teoreetiliselt võis mu ära petta. 

PS. Piletit jahtimast olin ammu loobunud, aga saada õnnestus nii nagu ikka, sama päeva hommikul, ja nii nagu ikka, esimesse ritta. Mõni mees siin ei riskinud nii kaua oodata ja leppis päev varem sõbra hilisõhtuse piletileiuga, neljandasse ritta. Sellised mängud mulle meeldivad :)