Paradiis / Nuutrum

 

Aeglane, rahulik, nagu raamat isegi. Samas sümpaatne ja suutis mind kaasas hoida. Viimane on vahel päris raske, mõte läheb uitama. Mida pinnapealsem tekst, seda enam hakkad mõtlema, et mida homme süüa teha või mis värvi külmkapp osta või kuidas küll kirjutada valmis see raamatuarvustus, mis end kohe sugugi kirjutada ei taha.  Siin aga liikus mõte kaasa.

Mulle näib, et omal ajal "Paradiisi" lugedes oli mul raskem suhestuda. Veidral kombel ma isegi mäletan selle lugemist (kuigi see jäi veel vana blogi aega ja seda teksti enam alles ei ole). Aga mu sees oli hirmus suur kurbus, ühes teises linnas ja ühel teisel diivanil. Linnas oli käimas mingi rock festival ja kuigi see tundub praegu mõeldes väheusutav, siis madal tümm kostis tuppa ära. Ja oli öö, seda ma mäletan. 

Nüüd vaatasin etendust, vähem vaatasin, rohkem kuulasin, päriselt kuulasin. Pime jaanuar, tormid, memmed, poebuss, posti ootamine, igatsus ja äraigatsus, kadunud ajad, muutunud ajad, kõik see on vahepealse 10+ aastaga omandanud teistsuguse värvingu. Kuulad ja seest kriibib.

Mulle meeldis väga, kaaslane kippus tukkuma jääma. Tõsi, ta möönis, et alates neljapäevast läks huvitavamaks (või mõjus minupoolne ribidesse surkimine? kartsin, et hakkab norskama, ikkagi esimene rida, pärast läheb veel näitlejail tekst meelest, värske lavastus ju, sisse mängimata). Aga eks olegi Õnnepalu tekstid rohkem vanemate prouade tekstid, publik saalis ka vastav. Pool- ja pärishiidlasi oli õige mitu, mõned teise saare inimesed ka.