Minu Euroopa / Myrakas

Myrakas pakib Viatikeseks hüütavasse matkabussi oma Muti ja lapse ja viimase sõbra ning kukub pedaali litsuma. Eesmärgiks jõuda saapamaa alumise otsani. Sõit on ajaliselt värske, pärit tänavu kevadest. Konkreetsele matkabussiga sõidule sekka on puistatud varasemate autoreiside killukesi (kus kaasas Myraka reisijuttude minu üks lemmiktegelasi Urva). Need mind väheke segasid kui aus olla, nii lühikese teksti puhul tekkis tülikas hüplikkus, aga see on ilmselt minu viga. 

Myraka käekiri on sama nagu eelmistes raamatutes, nii et kellele see meeldib, see leiab siitki eest nauditava lugemise. Kellel tutvus tegemata, siis võib vaimu valmis panna hoogsaks hammaste teritamiseks ühes ohtrate metafooride ja kujundlike võrdlustega (mõnel oli nii mitu vinti peale keeratud, et ma pidin mitu korda lugema, aga ma viimasel ajal pole ka muidugi kuigi terav pliiats :)); poliitkorrektsed ja elu vaid valgete siidikinnastega näppivad lugejad võtku enne rahustav rattake sisse. 

Raamat on absoluutselt kohustuslik kõigile, kes mängivad mõttega matkaautoga reisimist proovida. Eks isegi on neid mõttemänge peas veeretatud, kui kuskil öömaja leidmisega raskusi. Samas jah, igale poole selle kolakaga trügida ikka lihtne ei ole ja neidki maid, kus võid selle suvaliselt ööseks ära parkida on üha vähemaks jäänud. Ja eks nii nagu hotellis võib naabertuppa juhtuda igasugu veidrikke võib seda ka matkabussi naaberplatsile sattuda, elu-elukene. Tegemist ei ole üksikasjaliku käsiraamatuga, vaid tõesti sellise põgusa sissevaatega matkabussiga reisimise hingeellu. 

Itaalia poole kulgemisel on siin raamatus ka eesmärk - jõuda autorile kingitud oliivipuuni. Kirjanduslikult hirmus ilus siht, aga selle hetke saabumine libises kuidagi liiga pinnapealselt mööda. Praegu tagasi lehitsedes näen, et kolm nappi lõigukest oligi, aga ju oli seda mu jaoks vähe. Hetkel mõtlen, et oleks võinud natuke veel selle iseäraliku kingituse taustast kirjutada. Naine kinkis mingiks sünnipäevaks - aga mitmendaks, kuidas selline asi üldse käib, kas enne raha ja siis keegi istutas puukese või oli keegi oliivisalu omanik rahahädas ja n-ö müüs puud maha ja siis said annetajad oma nimeplaadi külge. Üks loll jõuab muidugi rohkem küsida kui...

Ja kuigi pisukest nurinat siit nüüd kostis, siis praegu mõtlen, et ma viskan ikkagi viieka, sest mul oli seda krdima hea lugeda.

Mina spaas ujumas, nagu ikka.