Teineteisele asuvad kirjutama nooruses omavahel õrnalt kokku puutunud ja hiljuti #metoo ohvriks (?) langenud kirjanik Oscar ja vananev näitleja Rebecca. Kirjades rullub lahti nende päritolu ja lapsepõlv, sellest väljarabelemine, eduelamusteni jõudmine jne. Selle kõige käigus lahatakse ka ühiskonnas toimuvaid muutusi ja lähikondsete käitumist. Lõppeks keeravad kõik kõigile, sõltumata soost, mulle tundub. Peksja ja pekstava rollidki võivad kiiresti vahetuda. Nagu Despentes´il ikka, nii on ka siin palju juttu sõltuvustest (alks, narks, virtuaalruum), nende ohjamisest ja püüdest neist vabaneda. Kõik see kokku on väga nauditavaks tervikuks seotud.
Ühel hetkel lülitub mängu ka koroona ja isolatsioon. Tundub, et ajaline distants on mu jaoks täiesti piisav - oli juba sellestki huvitav lugeda.
Pisteliselt saame sekka lugeda ka Oscarit süüdistava Zoe Katana mõtteid. Need ei esine tekstis kirjadena, päris täpselt ei saagi aru, kuhu või kellele ta oma nägemust olukorrast kirjutab.
Despentes´i mõtteid ja arutluskäike on alati huvitav lugeda. Ma kuidagi nagu ei ootagi tema teostest mingit vinget süžeed või tohutut sündmuste konstruid - lihtsalt räägi, Virginie! Hakkasin alguses tsitaate välja märkima, aga kuskil esimese kolmandiku peal loobusin, sama hästi võiks pool raamatut välja kirjutada.
Veider, mingid märgid D. leebumisest oleks nagu siin raamatus siginenud, täpselt nagu ka teisel prantsuse kurikirjanikul Houellebecqil viimases romaanis.
PS. Ja muidugi tõlge (Maria Esko), kompu. Ilmselt on D. tekstides sõnu ja väljendeid, mida ei saa üks ühele tõlkida, vaid tuleb loomingulisemalt kohandada eesti keelde. Selliste väljendite juures oli mõnus korraks seisatada ja mõtiskleda.
PPS. Ja raamatukaas - teine kompu (Eiko Ojala)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar