Siin oleks kõik klikimagnetid justkui olemas, märksõnad on iseenesest ju intrigeerivad: mormoonid, puruvaene perekond, äärmiselt haige mõttemaailmaga ema, lisaks viimase rinnavähk, eduelamused filmimaailmas, kõva töö ja enesepiitsutamine, söömishäire, seksuaalsuse avastamine jne. Ka peatükid olid lühikesed, mis võinuks lugemise tempokaks teha. Aga siiski, ei olnud hea lugeda. Mitte sellepärast, et teemad olid valusad ja olukord kurb, vaid... ma ei tea, dünaamilisus kuidagi puudus. Kogu tervik mõjus kui süsteemitu tulistamine, natuke siit ja natuke sealt. Ohtralt kirjeldusi, aga mitte nende kirjeldustega seotud mõtteid või tundeid või kasvõi pisukest analüüsi. Arvestades, et see on siiski ju täiskasvanueas kirja pandud lugu, siis oleks seda oodanud. Teisalt võib muidugi väita, et kogu selle lapsena kogetud jama tõttu ei olegi tema isiksus välja kujunenud ja tema veidi selline hüplik siia-sinna rabelemine on sellest tingitud. Ei tea.
Raamatu peamise väärtusena näengi autori teraapilist vabanemispüüet, ehk hakkas kergem. Mina kui lugeja sain heita pilgu lapsstaaride kurba ellu. Midagi said lõpuks kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar