Minu Albaania

Ka selle raamatuga läksin teisele ringile, pärast põgusat Albaania õhu nuusutamist tekkis tahtmine üle lugeda. Mäletasin küll, et see ei ole klassikaline reisikiri, isegi mitte klassikaline "Minu..."-sarja lugu. Või ei, seda viimast selle loo algus ju on, sest eks need sarja algusaegade lood sageli olidki mustriga, milles maarjamaine naine ja eksootiline mees said kokku ja siis sädemeid lendas. See siinne lugu lõppes väga jõhkral viisil, palju ei puudunud päris fataalsest lõpust.

Mäletan, et selle ilmudes oli vastuvõtt seinast seina. Oli ka nurinat, et mõttetu lugu, Albaania kohta ei saa midagi teada (saab, alati saab!), vähe sellest, heidab liiga halba varju ning kas ikka võib ühe ebameeldiva kogemuse põhjal teha üldistusi maa ja rahva kohta. Kogemus- ja hoiatusloona on see igatahes vajalik raamat ja ma tahaks siiski uskuda arukasse lugejasse, kes võtab neilt lehekülgedelt kaasa olulise õppetunni, ent Albaaniale ja albaanlastele annab vajadusel ja võimalusel siiski teise võimaluse. Toorutsejaid ja raske käega tüüpe leidub muidugi iga rahva hulgas, olen nõus. Õnneks Albaaniasse reisimine pole raamatu tõttu katkenud, pigem on see juba mõnda aega tõusutrendis.

Mind ennast paelus siin enim juba kuskil alguses mainitud albaanlaste eriline uhkus, mistõttu isegi konstruktiivne kriitika ei pruugi alati seal võimalik olla. Selle nähtusega puutus autor korduvalt kokku oma abikaasaga suheldes. Meie saime seda tunda juba enne reisile minekut. Kui paljudes maades öömaja tagasisidest vihjeid puudujääkidele lugedes võõrustaja kas vabandab või vähemasti lubab vastavas keskkonnas mokaotsastki, et püüab tulevikus viidatud puudused likvideerida, siis Albaania puhul torkas mitmelgi korral silma, et klient ise tembeldati lolliks või kraamiti lagedale süüdistus mõnest täitsa teisest ooperist.

Aga ma rõhutan siinkohal, et see oli meie kogemus konkreetses kohas, võis vabalt olla siiski veider erand, lihtsalt minu jaoks kajas see nüüd raamatust loetuga kokku.

Uudne avastus oli raamatus seegi, et albaanlastel peanoogutuse ja -raputuse tähendused on vastupidi kui meil (jah, on veel neid rahvaid, kel nii, aga siiski pole neid ju palju). Endal küll reisil ühtegi selget intsidenti ei meenu, et midagi oleks "tõlkes kaduma läinud", aga võis ka olla, et turismipiirkonnas on nad juba harjunud sellega.  

Raamatust jäi meelde ka pruudi vanematelt pulmakink peigmehele - lehviga pakendis püssikuul. Pole aimugi kui täht-tähelt seda võtma peaks, ehk pigem siiski läbi ajaloo kandunud tava. Veidi kummastav oli ka lugeda, kuidas mehe ja naise vahelised õrnusavaldused väljaspool koduseinu on tabu, aga näiteks pulmas pruudi dekolteesse rahatähti (võõraste meeste poolt) toppida on aktsepteeritav. Kultuurierinevused, eks ole, mille pärast ongi tore ju selliseid raamatuid lugeda.