Knausgaardi uue triloogia (need plaanid on autoril vist muutunud:)) teine raamat, mis on samas eraldiseisev osa - kõlab keeruliselt, aga samas pole tarvis üle mõelda. Kuna esimese osa kirju-mirju tegelastegalerii siin puudub (hetkel pole kindel, kas ja kus otsad üleüldse esimese raamatu tegelastega kokku jooksevad), siis lugeda on kerge ja hea.
Knausgaard kirjutab ka kõige argisematest seikadest niimoodi, et sul on füüsiliselt valus. Raamatu esimeses pooles on äsja sõjaväeteenistusest koju naasnud Syverti segadus - mis edasi? Tahaks enne suuri otsuseid ja valikuid hetke seisatada, ent kõik puurivad pilgu ja küsimustega, mida sa nüüd tegema hakkad? Väikevenna algav puberteet, milles tahaks aidata, sest majas puudub isa. Ema, kes rabab mitmel töökohal ja varjab laste eest oma haigust.
Kuigi ohtra dialoogiga tekst, siis on siia pikitud S. mõtisklusi mälust ja mäletamisest, vaatenurkade erinevusest, kuid ka surmast mitme kandi pealt. Kui keegi on surnud, siis mis temast sellesse maailma järele jääb, ehk siis S. isa näitel. Kui pereliikme võimalik surm nihkub lähemalt, siis kuidas see mõte omaks võtta, ehk S. ema näitel. Töö matusebüroos pakub elule ja leinale veel kolmandagi perspektiivi.
Ja siis leiab Syvert kümmekond aastat tagasi surnud isa asjade hulgast venekeelsed raamatud ja kirjad... Mälestuste laiali harutamine on alanud küll juba enne kirjade leidmistki, kuid siis saab see hoogu juurde. Raamatu teise poole tegevus ongi peamiselt Venemaal. Ja kui esimene 400 lk tundub ehk pigem selline kergekaallane olevat, mõtled, et pingevaba ajaviitekirjandus, siis teise poole peategelane Alevtina virutab sulle hoobi makku. Teemad, mis ühes ja teises hiljutises raamatus ringelnud ("Rosaarium", "Ilmapuu"...), jätkuvad nurkapidi siingi: DNA, igavene elu, eluslooduse ja inimese suhe. Provotseerivaid küsimusi visatakse õhku hulgim.
Või nagu küsib Alevtina sõbratar Vassilissa: "Mille me kaotame, kui me kellegi surma läbi kaotame?"
 |
---
/Allolevat kommentaari ma ei nimeta spoiler´iks, sest usun, et teie sellist viga ei tee, ent kui sa pole endas kindel, siis ära loe :)/
Enda pisukese hooletuse tõttu oli mu jaoks raamatu algusots kohe eriti kriipiv. Lugu algab napi proloogiga, kus üks tegelane leiab merre sõitnud auto ja kus on tegelikult ka aastaarv mainitud. Seejärel algab põhilugu, kus on päris palju autoga sõitmist (lisa sinna veel norralikud ilma- ja teeolud, rehvivahetus, noorukite peod ja alkohol jne). Tunne, et kohe see juhtub. Nüüd? Ei veel. Aga nüüd? Ikka veel mitte. Ja nii tükk aega, midagi alla 200 lk, kui alles minusugune hooletu lugeja sai maha rahustatud. Aga närvikõdi jääb meelde.
Venelaste kujutamine on sellel autoril ebaveenev.
VastaKustutaJaa, olen nõus. Oli kirjakohti, kus ma ise ka mõtlesin, et hm, kas tõesti. Näiteks kui (oli vist Alja) sõitis kuskil ühistranspordis ja talle istet pakuti ja tema mõttekäik oli umbes nii, et kas ta on rase või rauk, et neile ju pakutakse. Sedasorti detailid viisid paratamatult mõttele, et nüüd lähtus autor puhtalt oma kultuuriruumist.
KustutaMõned kohad olid, kus ma kujutasin ette, et autor kirjutas teksti valmis ja lasi siis mõnel asjatundlikumal tegelasel üle lugeda ja tegi siis parandusi (argistest näidetest meenub kohe noorukese Alja hügieenitarvete kasutamine, mis pidanuks olema utoopiline, aga siis tuli täpsustus, et kuna ta ema oli arst, siis olid need talle kättesaadavad... võimalik, ei tea).
Et jah, neid detaile seal ikka oli.
Täpselt! Isegi sama hüpotees "eksperdi" paranduste osas tekkis. Otsisin Goodreads´i arvustustest, kas keegi on sama asja öelnud; ühe sissekande isegi leidsin (tõsi, kõiki ei jaksanud läbi lugeda). Seal oli vist isegi kasutatud sõna "naiivne", kui õigesti mäletan.
Kustuta