Algus oli paljutõotav, ent ühel hetkel hakkas siiski väsitama. Maughami jutustamislaadis ju oma võlu on, inimese vaatlejana on ta mu meelest päris hea, aga jah, kuskilt maalt hakkas veidi vastu. Lisaks keeras mul nuga kõhus iga kord, kui peategelasel Stricklandil silmades või suunurgas "säde välgatas".
Lugemiseks võtsingi pigem Gauguini ja Tahiti pärast, viimast oli muidugi häbitult vähe raamatus. Ilmselt valed ootused. Hoolimata nirust hindest meeldib Maugham mulle siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar