Vahel on mõni autor, kes hirmsasti annab lootust, sa muudkui ootad ja loodad, katsetad aeg-ajalt uuesti... Sa näed seda ühte mülgast, millest ta peaks üle saama, et pilt ilusam ja selgem saaks. Aga vaat ta nagu ei tahakski sellest üle saada.
Oli hästi suure potentsiaaliga lugu. Teema ka selline, mis juba mõnda aega moes on, teate küll, selline autobiograafiline enesearengu- ja paigalugu. Mina, vana fänn sellistel raamatutel, asusin kohe mõnuga lugema. Tarmukas naine lendab Võru linnakeses ühele saras asuvale korterile suure hooga peale. Võiks olla natuke ehitus- ja remondijuttu, natuke mõtteid teemadel linnaelu vs. maaelu, kontorikarjäär vs. vabakutselise loomeinimese tööpõld, sekka kohalikku koloriiti, Võru meeleolusid, sisekaemusi jms. Seda kõike muidugi on ka (kohalikke värvikaid tüüpe ja lugusid ehk mitte), ent kogu ilu rikub kohatine kaootiline sipsimine siia-sinna. Vahepeal on minul kui lugejal juba segamini, et kas autor töötab siis Tallinnas või mitte, elab ta veel Võrus kuskil üürikas või ikkagi selles punutavas pesas. Ja kuigi ma saan aru, et eks vahel ongi nii, et kahtlused ja kõhklused meie peas muutuvad tundide, päevade, nädalatega, siis (antud juhul teemal, et kas ehitada ikka lõpuni või müüa maha) lugeja pead pole tarvis selle kõigega plahvatama panna, annab ka mõne üksiku põhjaliku lahtikirjutusega need kahtlused edasi anda.
Ja siis veel see vana jama igasuguste üles loetlemistega, mis loole absoluutselt midagi juurde ei anna, lihtsalt tarbetu ballast - sõitsin sinna, sõitsin tänna, sain sellega kokku, jõin seda, nägin seda, käisin seal. Loo arengu mõttes tühi mudru, pigem labane praalimine.
Siiski tunnistan, et kiireks vahepalaks võib nii mõnelegi sobida. Mul olid pikad ja väsitavad päevad ja selliste päevade lõpetuseks oli paras lektüür, lihtsalt veidi ärritav 🤭
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar