Pühadepraam

Kuna mul on elus harva olnud võimalust sõita saarele/saarelt n-ö kuumas laines, siis on see mu jaoks iga jumala kord elamus!

Kaalusin mõned minutid, kas tulla Tln-st ära 22. või 23. kuupäeval. Viimase hetke otsus siiski 22. teele asuda tähendas seda, et ma ei viitsinud enam linnakodus midagi teha ja õhtust otsebussi ootama jääda näis mõttetu. Kuigi sinna vist oli isegi üks või kaks vaba kohta. Panin padavai hoopis Haapsalu bussi peale, kiirelt kontrollisin veel, et Haapsalu bussikast läheb Rohuküla sadamasse ka kenasti buss, mingi kümmekond minutit ootamist vaid. 

Haapsalu unises raudteejaamas - kus bussijaam ju asubki - kadus bussilt maha tulnud rahvas kibekiiresti. Järele jäi lisaks minule veel 7-8 inimest, kes kõik nõutult kolme bussipeatust tähistava posti vahet tammusid ja sõidugraafikuid uurisid. Osa tegi seda mõõdetud rahuga, üks isa kahe väiksema lapsega oli minumoodi rahutum. Kõik me kiikasime ootusärevalt võpsiku poole, kus väiksemat sorti rohelised bussid seisid. Ühegi roolis ei paistnud juhti, aga no jo alles tukastab tagapingil või kuskil põõsa all. 

Bussi muidugi ei tulnudki, selleks hetkeks oli liiga hilja hakata ka Haapsalu pealt taksot välja ajama, nagunii oleks vaid praami tagatulesid näinud. Järgmine sadamasse minev buss oli sätitud Vormsi praami järgi, see buss tõepoolest ka väljus. Mis ühtlasi selgitas, miks osa meist nii rahulikult esimese bussi mittesaabumisse suhtus :)

Eelmine buss olevat nõudeliin, ehk et oleks pidanud eelmise päeva kella 18-ks oma soovist teada andma. Johhaidii! Ma ei teadnud siis ju veel ise ka mitte oma plaanidest :) Ja mis salamärkide järgi ma selle näiteks peatus.ee lehelt oleks pidanud välja lugema? Või käib see loomuliku intelligentsi alla. Mida veel need välismaalased küll suvel tegema peaks, et asjadest aru saada. Kõige selle valguses ajab sajaga närvi, et Kristallkuulil see Hiiumaa bussisõit nii ladus oli.

Praam oli mõnusalt täis, minu jaoks harv vaatepilt. Sööklasaba ulatus ma ei tea kuhu ja laudades söödi vahetustega. Kui muidu on täiesti normaalne, et neljases lauas istub üks inimene, siis nüüd läksid kõik kohad käiku. Lapsi ja koeri olid kõik kohad täis, haukumist ja karjumist ka. Mõned seltskonnad olid end juba sadamasse jõudes ära sättinud, mõned alustasid hoogsalt praamil. Laudadel oli näha õlle- ja longeropudeleid, mida ma muul ajal aastast naljalt ei näe. Seltskonnad arutasid üle saali oma õhtuseid grilliplaane ja peamine küsimus näis olevat - kas majutuskohas on puud/süsi olemas või peab poest ise kaasa võtma. Kiired kõned majutuskohta näitasid, et ikka peaks ise kaasa võtma. Seda ma oleks võinud neile ise ka öelda, aga kes see minu käest küsib, eks ole, ja jõuan siis mina kõiki kogu aeg õpetada.

Muidugi ei puudunud ka sõiduvees ärpad, kellel naised saarel ootamas. Kui sellised märkavad naaberlauas üksikut väetit naisterahvast, läheb neil ju lint kohe käima, möhöhöö-muahhahaa naer sinna vahele, nii tore. Kõik need kulunud naljad ja praalimised, ma ei tõstnud ninaotsa ka mitte raamatust. 

Ilmselt neile, kes tulevadki saarele heal juhul kord viie aasta jooksul, ja siis ilmtingimata jaaniks või taasiseseisvumispäeva pikendatud nädalalõpuks, oleks suuremaks elamuseks hoopis mõni novembrilõpu praamisõit :)

PS. Praamil ronis mu põsel juba ka esimene ämblik. Olen ennegi tähele pannud, et nad leiavad mu veel enne, kui ma reaalselt saarelegi olen jõudnud. Tegelikult ronis ta ilmselt juba ammu, sest ma tundsin küll midagi juustes toimumas, aga kuna, nagu hästi teada, siis mul on viimastel kuudel neid tundlikkus- ja tajuhäireid kamaluga olnud, siis ma olin kindel, et potentsiaalne ämblik peas liigitub samuti sellesse kategooriasse. Võta näpust, seekord oligi päriselt keegi ronimas :)