Elu-elukene

Käes on see raske aeg aastast, nagu ikka. Vaatan, et midagi olen aastatega siiski õppinud ja hirmus palju oskan juba ka kõigi tegemiste vahel laiselda, iga päevaga üha paremini :) Lamenti lüüa oskan ka, aga see on teise postituse teema, igatahes emotsionaalselt on need draamad mind siin paar päeva kurnanud. Ehk mõni päev kirjutan sellest.

Aga muidu on ilus. Suvi või midagi sellesarnast. Rahet pole tulnud, vihma paaril korral ja väga vähe. Muru tahab kolletuda igatahes.

Sild sai tänavu ka sisse, eelmine aasta jäi ju vahele. Püsipuhkajad olid väheke õnnetud, arusaadav. Sillapea seisab küll hetkel veel silla kõrval, ootab veetaseme tõusu, siis saab kohale ujutada. 

Kaunis kuldking hakkab õitsemist lõpetama, niisamuti hallkäpad. Need Hiiumaa kuulsad kuldkollased metsikud iirised, mida siin kõik kraaviperved on täis, Sarve niisamuti, meil oli enamasti mõni üksik, vot neid on tänavu mere ääres nagu kunagi Eestis metsa! Kahjuks eemalt ei jää pildil hästi näha ja lähemale minna ei saa, sest... no ausalt, ämblikud lähevad siin iga aastaga kolakamaks ja ma ei saa rajalt maha astuda. Kas mingit max limiiti ei ole kehtestatud (euronorme armastatakse muidu ju küll iga nähtuse kohta tekitada), et üle mille nad kasvada ei tohi?

Ah jaa, ja see viimane pilt, söökla nõudepesukaltsu haisuline kukerpuu ehk paburitski ehk barbariss ehk kassikusepuu hakkab ka õitsemist lõpetama. Tänavu on vist kaarega enne jaani juba asjad ära õitsenud.