Kuulge, polnud üldse ju paha. Paar tükki olid igavad ja no ei suutnud hoida külges. Mõni oli raamatu lõpuni jõudes sootuks ununenud, aga rohkem oli siiski neid, mis jäid meelde ja midagi pakkusid.
Mina ja novell - me võime veel sõbraks saada :)
Täna mäletan näiteks:
Tegova - kohe alustades soe tunne, nagu alati, kui Kärt, vabariigi parim lugude vestja, mõne looga alustab. Tõsi, selle loo üldine tonaalsus ei olnud kärdilik (see polnud ka eesmärk ilmselt) ja seega tuli ootused ja tegelikkus väheke ümber kohendada. Aga Tegoval on võime lugeja "paigale istutada", see mulle meeldib.
Mudlum - meeldib mulle igas asendis, aga selle loo lõpu eest annan virtuaalse eriauhinna.
Raudam - vaene mees, selles kogumikus on neid seekord kohe eriti vähe.
Undusk - nii hea! vist siiani lemmik
Kasemaa - kuigi tuttav lugu, meeldis endiselt. Tegelikult mulle Kasemaa kraam üldse hullult meeldib, võiksin tema lood kõik paberil endale sisse süüa.
Luuk - jaa, alles nüüd ma hakkan tema käekirjaga kohanema ja see poeb aegamisi naha vahele. Ilmselt istubki ta mulle paremini mõõdetud kogustes, see lugu oli rohkem kui hea!
Kangro - teadsin, mida oodata ja teadsin ka, et see meeldib mulle.
Aalmann - kriipiv, aga nii hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar