Hakuna matata, b%&ches! / Myrakas

Mõeldes, et kunagi võib tulla mustemast mustemaid päevi, tahaks selle katkendi endale raamituna seina peale panna. Tõstmaks tuju ja meenutamaks, et mõnel teisel võib ka vahel viltu vedada. Teie jaoks panen selle stiilinäitena siia (lõik sai pikk, loodan, et Myrakas ja kirjastus mind kohtusse ei anna).

Muide, kui kuldkala minult kolm soovi küsiks, siis üks oleks, et Myrakas iial poliitkorrektseks ei muutuks (fakk, nüüd ma raiskasin ära just selle soovi, millega paarimilkust jahti kavatsesin välja kaubelda)

"Mõned minutid hiljem sündis kiviklibusel kaldapealsel performance väga valitud seltskonnale. Mina peksin käsipumbaga supikasse õhku, nii et süda käis ninasõõrmetest väljas. Tilkusin nagu vette kastetud pesunuustik, pulss oli tõenäoliselt kusagil seal reivisõprade lemmiktempos ja näotoon lasi arvata, nagu oleks Hulk mind kägistada üritanud. Jõudsin eesmärgini just sel hetkel, kui kõrvus kohisema hakkas ja silme ette ilmus pilt, kus ma imikuna võrevoodi pulkade vahelt üksisilmi jälgisin, kuidas ema ja isa mulle täiesti võõraste külalistega kohvi ja Vana Tallinna libistavad. Isegi selline spetsiifiline magus lõhn tungis sõõrmetesse. Reisikaaslaste entusiastlik aplaus tõi mu tagasi reaalsusesse ja astusin kolme nii pika sammuga, mille peale isegi Usain Bolt oleks uhke olnud, joonelt merre ja viskusin kõhuli. Mõnus oli tunda, kuidas jõud kehasse vihiseb. Keerasin end soolases vees selili ja jäin pilvitut taevast imetlema. Selline loll viga on mul küll küljes, et võin taevast vahtida igas maailma otsas ja iga ilmaga kasvõi tunde. Naeratasin erksinisele lõpmatusele ja kohendasin rannapükse, need kiskusid jalas kuidagi veidralt paremale poole viltu. Käsi läks vastu taskut ja kargasin püsti nagu siis, kui mu põhikooliaegne keemiaõpetaja, kes kandis hüüdnime Sipsik, tunnikontrolli ajal mu spikerdamist märkas ja läbilõikava häälega röögatas. Koukisin taskust välja tilkuva telefoni ja hakkasin kogu südamest naerma. See oli nii jabur olukord, et ma ei läinud isegi närvi. Täpselt aasta eest käisin nutitoruga ujumas Montenegros kusagil Albaania piiri külje all. Siis töötas toru veel mõne tunni, enne kui saba andis. Milline tore uus traditsioon siit sündimas paistis!

Teatavasti kipub nii olema, et kui juba midagi juhtub, siis juhtub veel ja veel ja veel, kui sa õigel ajal rongilt maha astuda ei oska ja rapsima kukud. Ukerdasin kaldale ja lõikasin alustuseks mulle tundmatut liiki rohukõrrega suure varba peaaegu pooleks. Seda vette loputama suundudes sain haavale soolašoki, mille tulemusena väljutasin põiest paar tilka ning astusin hinge kinni hoides ja tasakaalu kaotanuna teise jala täistallaga peale merisiilikule."