Lubasin siin ja seal, et tervisejutud tulevad, aga takerdusin vahepeal, sest hirmus keeruline on kirjutada järjejuttu, mille järgmisi osi ei tea. Teisalt kui ise mingeid teemasid guugeldad, siis ikka on tore lugeda, ka lõputa lugusid. Tegelikult ei saa ma muidugi ka aru, mis järjekorras üldse peaksin kirjutama :) Ja kui lõppu veel ei tea, siis ei tea ju ka, et mis on oluline ja mis mitte.
Igatahes diagnoosisin ma endal siin kunagi vanaduse. Arstile ei hakanud minema, sest mul on suure osa elust olnud perekas, kes... ütleme nii, et oskab võluvalt silmi pööritada (siis, kui ma veel vahel harva sinna sattusin), nüüd hilisemal ajal olevat ta usin AD kirjutaja. Ja no olgem ausad, eks need minu praegused hädad kohati AD järele ka lõhnavad :) Tln-sse vahetasin endale aastake tagasi siiski lõpuks arsti, täna mõtlen, et järelikult pidin ma juba siis midagi tundma.
Ükshaaval vaadates olid kõik ilmingud tühised ja ma leidsin kõigile ka selgituse või põhjenduse. Et siis laias laastus vanadus.
- Plaat hüppab aeg-ajalt, ehk siis kerge pearinglus väikese hüppega, kodusest trepist käies tähendas see, et mõni trepiaste kargas äkki kallale.
Otsus: ju on vererõhk kõrge/madal. Mitte et mul sellega oleks kunagi muret olnud, aga... samas ega ma seda ka kuigi palju kordi elus mõõtnud ole :)
- Nägemisulatuse äärmistes servades "liikusid" mingid objektid. Oled üksi toas, keegi ei tohiks justkui liikuda, aga midagi liigub ja pöörad järsult pead.
Otsus: ju lendas akna taga vares või kajakas mööda. Tõsi, oli päevi, mil sain ise ka aru, et ega neil rajakatel ikka päris lennukoridor saa ka mu akna taga olla.
- Kukal ja pea olid kuidagi rasked ja kanged, kogu aeg tahtmine kaela justkui välja sirutada, lõdvalt lasta üle tooli seljatoe rippu.
Otsus: liiga palju arvuti ja raamatu kohal istumist. Minu "muna"-tugitool linnas ja kiiktool saarel kahtlemata võimendavad seda. Need o n väga ebatervislikud, nõustun.
- Hommikuti ärgates raske käsi rusikasse suruda, ehk siis sõrmi painutada. Saab küll, aga võtab aega ja käib valuga. Siit ka oluline vihje, hommikuti pole minu poolt karta ei parem- ega vasaksirget :)
Otsus: liiga palju arvutis toksimist ja no need rasked raamatud, eks ole. Ma ju hoian raamatuid "valesti" käes. Ei toeta kunagi lauale või käetoele, vaid hoian käes, lisaks ühes käes (korraga, kätt vahetan), lisaks kahe v kolme esimese sõrmega. Ehk siis väga mahuka või väga jäiga köite puhul on sõrmedele korralik koormus.
- Parema jala kannal on ka vahepeal midagi viga. Nagu oleks jalg lühike :) Aga lonkan hommikul natuke aega ära ja siis hakkab funkama.
Otsus: vanadus, ikka miskit hakkab logisema, jumalast normaalne.
- Aasta alguses hakkas mõni päev tunduma, et üks silm veidi udune.
Otsus: liiga palju arvutit ja lugemist. Kellel kunagi nägemisega probleeme olnud, see ka teab, et ega see ju ongi selline vaikselt muutuv teema, tavaliselt ju ei ole nii, et täna näen ja homme järsku ei näe. Ja ma jään selle juurde, et see vasak silm ei ole kogu aeg ühtlaselt nõrgem või udusem teisest, nagu muutuv oleks see olukord. Vist.
- Öösiti olid käelabad vahel nii tulised, et jahutasin neid a) padja alla lükates, seal oli jahedam, b) vastu seina hoides, samuti mõnus. Unistasin pajakinnaste moodi asjandustest, mille saaks jääkuubikutega täita ja siis kätte tõmmata.
Otsus: ma ei teagi, selle põhjenduseks oli vist liiga soe tuba, kuigi enamasti kurdan ma vastupidist :)
Põhimõtteliselt sellise komboga, loomulikult mitte kõik jamad korraga, ratsutasin siin viimastel kuudel. Ükski neist muredest elamist ei seganud ja polnud väärt ka arstile kõne võtmise vaeva. Natuke viriseda ja vinguda - see on ju pigem mõnuski. Aga märtsis läks lõbusamaks.
(järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar