Lahutus / Herngren

Pealkiri võtab sisu kenasti kokku.

Huvitav on panna kõrvuti "Lahutus" ja Starnone "Seotud", stiili mõttes siis, mitte süžee, see viimane veidi erineb. Starnone on täpne ja terav, leiab õiged hetked ja punktid, tekst on napp, aga ütleb palju, jätab lugejale ruumi. Herngren tapab lugeja tühja ja tarbetu detailihunnikuga - milleks? Kui esimesest sajast leheküljest läbi närida, siis ta tegelikult hakkab neid lahkumineku olulisi punkte leidma küll ja kohati mõni lehekülg on päris hea lugeda, annab emotsiooni kätte. Aga siis kohe rikub selle taas põhjaliku nämmutamisega ära. Kustutamisklahvi väheke aktiivsema kasutamisega oleks päris hea loo saanud.

Tõsi, naistegelane on maalitud ikka erakordselt ärritav. Ma tundsin suurem osa raamatust, et sellisest oleks ise ehk varemgi lahutanud :) Hiljem raamatut diivaninurgal silmitsedes muidugi nägin, et ega kaanel on selle kohta ka vihje antud. Samas olen jätkuvalt seda meelt, et taolisi raamatuid on tarvis, sest sarnases olukorras olijale võivad nad anda lohutust või uudse vaatenurga olukorrale (kuigi... nüüd ma vist olin liialt optimistlik, sest ega ikka ükski mahajäetud naine selle raamatu viimasele leheküljele jõudes endale vastu laupa laksa ja tunnista, et jah, ma olin ka sama nõme naine nagu see Bea ja mees tegigi õigesti, et mu juurest jalga laskis :))

Uskumatult lame ja üheplaaniline. Lõpuni lugesin vaid seetõttu, et uut lugemist polnud kohe käepärast võtta ja palavikus sonimise kõrvale on see ju paras jama lugemiseks.