Vanaema kokaraamat / Väike Myy

Avastasin endas vanaema-ainest :) Kerge arvutuskäik näitas, et siinsetest argitoitudest umbkaudu 40 on mul vähem või rohkem menüüs. Tähendab, menüüs mitte ainult söömise mõttes, vaid valmistamise mõttes. Mõni üksik siinsetest ei taha hästi kunagi mu kööki jõuda, nt sibulapirukad või -kaste. Mõne valmistamiseks kogun alles julgust, nt bubert ja lumepallisupp. Viimast olen küll korra üritanud teha, pakun, et napilt kooliealiseks saanuna, teise eakaaslasega. See läks ikka sajaga rappa :) Kuigi tõe huvides olgu öeldud, et see magus ja vanilline lurr sai siiski... khm-hm konsumeeritud.

Pildile sattus meie pere iganädalane klassika - hakklihakaste. Tean jah, et see pole ühestki otsast seksikas roog, aga minult seda muudkui tellitakse ja sagedased on vaidlused kalendri ees, et millal see viimati menüüs oli. Ühe meelest on seda liiga tihti (alles oli ju!?), teise meelest liiga harva (aga sel nädalal polegi ju veel olnud!). Samas ega ma kurda ka, see on ikka hullult lihtne ja kiire argitoit.

Muide, täiesti tarbetu fakt (aga no mida ma siin kokaraamatu kohta ikka nii pikalt jauran, eks ole), et ma teen seda viimased 10 aastat nisujahuta. Tundus esiotsa uskumatu, aga saab väga hästi. Saan aru, et hakklihakastme valmistamisel on palju erinevaid koolkondi. Mul ranget retsepti pole, teen, kuis juhtub (väljaarvatud jahu) - hapukoor, koor, piim, vesi, sulajuust kõigis erinevates vahekordades tulevad kõne alla.

Rahvasuus levivate nimedega seoses üks eripära ka. Kommorgenviider (kirjapilte esineb palju, ma ei pretendeeri siin lõplikule tõele) ehk (hakk)lihaga täidetud pannkook, millest juttu vanades kokaraamatutes ja mis lätlaste juures tänini vist au sees, oli siin hoopis magustoit - munas leotatud ja praetud sai, ehk vaesed rüütlid. Viimased on minu lemmikud ka. Ja kuigi uus aeg on võimalusterikkam ja nüüd saab teha ka rikkaid rüütleid, siis olen jäänud ikka selle vana klassika juurde.

Esmapilgul võib ju seda raamatut vaadata ja mõelda, et kellele seda tarvis on? Siis vaatan jällegi kirjumirjut woltijate-boltijate müriaadi siin linnatänavail ja mõtlen, aga kui tuleb aeg, mil see põlvkond, kes on suuresti termokotist-karbiga-söögi najal üles kasvanud, ei saa ühel või teisel põhjusel oma toidulauda nende abil katta, mis nad siis teevad. Ühe päevaga ei omanda ju kõiki tõdesid. Nii et ju siis on ikka küll tarvis.

PS. Ma ikka ei saa, tundub, et toiduteemad erutavad mind hullupööra. Hakklihakastmega seoses veel üks veider infokild. Paari aasta eest nägin külas käies riistapuud, mida pererahvas uhkusega esitles. Olla toodud Rootsimaalt ja mõeldud just nimelt hakkliha... ütleme siis, et peenestamiseks. No saate aru küll, iga perenaine-mees, kes hakkliha pannile suranud, on ilmselt märganud, et see esiotsa seal tükkidena ja klompis. Aga et lusika vms selle "laia harutamise" asemel veel eraldi asjandust kasutada, tule taevas appi 🙂 Välja nägi see nagu kapsaraud, lihtsalt oluliselt pisem.