Uhhh... mida ma just lugesin. Küsimusele, kas mul vahel ka kahju on lugemisele kulunud ajast, saan nüüd küll jaatavalt vastata - kolmveerand oma ilusast laupäevast läks selle jaurami nahka. See oli pesueht poolelijätmise raamat, aga no see LV.
Põhimõtteliselt olid siin kõik täna hästi müüvad teemad üksteise otsa loobitud ja sellest üks hale naistekas kokku keeratud: vaesest immigrantide perest peategelane, kes saab suureks täheks ja elab (väliselt) imeilusat elu. Niuks! Ja kuigi ta saavutab kõik suuresti tänu meestele, siis rõhutatakse ikka, kuidas ta ei oodanud armuande, vaid võttis neid ise (paraku oma keha ja väärikust maha parseldades, aga see on siin raamatus pigem kiiduväärt). Ta oleks Mitšuriniga hästi kokku sobinud, mõtlen ma praegu :) Mõnes mõttes heitis see kõik nüüd kahtlast valgust kogu #metoo-liikumisele ju ka, aga see selleks. Mustanahalised, LGBTQ+ jne, jne teemad veel sinna otsa. Vähem on rohkem, ütlen ma ikka selle peale.
Ilmselt ärritab see raamat mind ka põhjusel, et tuletab meelde, kui tugevalt me oleme viimasel ajal asunud eetilisi piire maha tallama. On tulnud mingi "pättide ja kaabakate" heroiseerimise laine. Jah, see siin oli ilukirjandus ja ei maksagi seda liiga tõsiselt võtta, ent mõttekoht seegi.
Teemad teemadeks, aga ka loo ülesehituse või stiili või sõnakasutuse poolest ei pakkunud see raamat kahjuks elamust. Isegi see üks ja suur üllatusmoment oli ära rikutud, sest autor ei suutnud hoiduda sellele vihjeid andmast. Ma ei armasta raamatuid, kus lugejat lolliks peetakse.
PS. Reelika, usalda alati oma sisetunnet - see raamat oli ikkagi põhjusega mu lugemisnimekirjast väljas.
PPS. Ma pean selle raamatukokku tagasi viimiseks peaaegu 50 km sõitma, masendav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar