Taluelu-raamatus alanud kirjavahetus jätkub. Kergelt seotud igapäevaste toimetustega õues ja toas, sekka mõjutusi ühiskonna ja rahva meeleoludest laiemalt, ja vastavalt siis talupojatarkuse meeldetuletamist.
Linnu-loomapidamisega on mul lood kehvasti ja seega need teemad vist eriti ei kõnetanud, lisaks on need suuresti juba loetud vastavatest raamatutest (jah, ma olen kohusetundlikult lugenud "Meie kitsed", "Meie kodulinnud", "Meie kalkunid", "Meie mesilased" ja mis kõik veel). Lisaks kui kanadest rääkida, siis mu ema hoiab mind väga detailselt kursis oma kanade-kukkede argipäevaga.
Aga õnneks oli ka muid teemasid. Näiteks toataimede osa oli väga lohutav. Mul on vist ka nendega seoses lapsepõlvetrauma (tõsi, raamatus oli see seotud täpsemalt kaktustega) ja seepärast ei ole mul nendega hilisemas elus eriti õnne olnud. Hoidistamine-säilitamine, eriti Väikese Myy lihtsad, praktilised näpunäited olid toredad. Ei peagi udupeent keldrit hakkama tellima/ehitama. Eks ma oma lapsepõlvest ju ka veel mingeid lihtsamaid säilitamise viise mäletan. Näiteks olen ma nii vana küll, et tulen ajast, mil jõhvikad pandi suurde nõusse külma vee sisse. Ei olnud vaja moositada või sügavkülmutada, mis kõik ju nõuavad lisaressurssi.
Nalja sai raamatus ka. Või noh, see ei olnud naljana mõeldud, aga mu lemmikkoht siiski oli see, kus Epp endale "vanu maakive tegi". Ehk et kui kivid on, aga meelepärast ajapitserit kandvat samblakihti mitte, siis samblapuru, keefir ja vesi kokku möglada ja kivid sellega katta. Oot, ma nüüd ei mäleta, kas raamatu jooksul lõpptulemus ka selgeks sai või mitte. Kui ma siin Soonlepas seda tegema hakkaksin, siis saadaks naabrinaised mulle järgmine päev Hiiu Lehe reporteri kraesse, ma kahtlustan :) Muidu võiksin siitpoolt Epule kive pakkuda, aga kuna endiselt on õhus võimalus, et siia kiviaedadesse on kulda peidetud, siis ma esialgu liiga lahkelt ei kuku kive laiali jagama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar