Sansibar, vol 1

 Jõuad koju ja tööd ja tegemised neelavad su kohe kõige täiega (mitte et ma kurdaks, mul on praegu korrektuuri lugemine, see on teadupärast mu lemmiktegevus üleüldse), nii et reisimuljed kaovad kolinal kuhugi hämusse. Samas kuna meil oligi seekord päriselt puhkusereis, siis ei tule see jutt kuigi pikk nagunii (söön-magan-loen-söön), antropoloogilistest vaatlustest ei hakka ehk kirjutama.

esimene pilt Tansaaniast

Miks Sansibar? 

Mõistlik lennupilet (800+ eurot nägu), täiuslikud ümberistumisajad mõlemal suunal (2 tunni ringis, Istanbuli lennujaamas see aeg "kaob" märkamatult, vanas eas ei viitsi enam 12 tundi lennujaamapinkidel kügeleda), talutavad kellaajad (küll varahommik, aga see mu jaoks alati kergem kui hilisõhtu). Lend on otse saarele, mis on ise juba suur asi. Või noh, korra pani rattad Kilimanjaro lennujaamas maha, aga see osa rahvast maha, mõned peale käib päris kähku. Kuigi kui sul õnnestub saada väga-väga soodsad piletid mandrile, Dar es Salaami, võiks ju võtta, aga siis tuleb muidugi veel lisaks kas siselend või loksuda praamiga. Praame nägin, tundusid üsna moodsad. Saabumine kottpimedas 4.30 muidugi on veidi valus, teisalt on sul terve päev ees. Saabumisest ma vist juba olen kirjutanud. Viisa teed kas veebis või kohapeal, 50 USD/nägu. Vaktsiinide nõuet Sansibarile enam ei ole, Mandri-Tansaanias vist mingites piirkondades on, malaariatabletid ennetavalt soovitatavad, aga noh, kõik, mis on soovituslik, on meile kui hane selga vesi.

Muide, võrreldes läänemaailmaga, ollakse siin ülivarajaste sisseregistreerimiste osas väga laadnad. Sisseregamine kell 6 hommikul - hakuna matata! Tahad süüa ka saada - hakuna matata! Kusjuures kohe kell 6 ei saanud enda tuppa, vaid pandi ühte teise. Seega täielik lisakoristus, pesud-värgid, aga ikka ei mingit lisatasu. Soonlepas nii ei saaks :)

Sansibar on selline Saaremaast veidi väiksem saareke (1651 km2), seega teoorias võiks ka kogu puhkuseks ühe öömaja võtta. Teisalt on teed kohati päris hullud (juhina ei sõida sa n-ö enda teepoolel, vaid laveerid aukude vahel, seega pidevalt vastassuunavööndis, liiklus on nagunii vasakpoolne, samas liiguvad autod pidevalt üldse kolmes reas, sekka mõni härjavanker, jalakäijaid ja rattaga vänderdajaid on hulgim), liikumine võib veidi aega võtta, seega 2-3 peatumiskohta optimaalsem. Kuna me end ekskursioonide järgi ei pidanud sättima, valisime peatumiskohad muudel alustel. Autot rentida ei plaaninud, kuigi see oleks tehtav. Lihtsalt politsei peab seal pidevalt kinni ja leiab alati põhjuse veidi altkäemaksu võtta (50 USD). Kusjuures väga levinud põhjus peatamiseks on... khm-hm... kiiruse ületamine. Päriselt, mul ei ole neist teeaukudest pilte tehtud, aga seal reaalselt EI OLE võimalik kiirust ületada :)))))) Aga meie kasutasime siis taksosid. Taksoga sõites need põhilised otsad on kõik 50 USD (Aafrika noh, milleks keerulisemate arvudega majandada:)), aga üldiselt kaubeldavad 30-35 USD peale. 

Hotelle on igasuguseid ja igas hinnaklassis. Harju keskmiselt 100-150 USD/öö võiks hakkama saada. On rohkesti ka odavamaid, aga siis võib juhtuda, et pole toas konditsioneeri (ausalt, selleta on raske siin), hotellil pole oma generaatorit (ja elektrikõikumised ja kadumine on pigem reegel kui erand), ka (voolavat) vett ei pruugi kogu aeg olla jne. Veesurve oli kõikjal kehvake niigi, peapesu ikka mõnus ettevõtmine, samas ega ma nurise.

Mis eriti hämmastav - kokkulepped peavad. Sa võid leida suvalisest võpsikust tüübi, keda esmalt pool tundi peletad eemale, siis selgub, et ta perel on taksoauto, sul aga vaja kolme päeva pärast liikuda saare teise otsa, ütled, et esmaspäeval kell 11.30 see ja see hotell, kuna nad seal koledamal kombel pudistavad, siis igaks juhuks veel kraabite liiva peale vastastikku ka kellaaja üle... ja auto on täpselt ukse ees. Ja nii kõik korrad. 

No näiteks ühe taksojuhi leidsime sellisest asulast. Püüdsime rannast leida õiget võpsikut läbi mille saaks mõne külapoeni jõuda ja hambapastat hankida. Üks tüüp ujus ligi, hakkas kõike pakkuma, meie vastu, et me ei taha temalt midagi osta, tahame poodi. Kell 13 päeval päike lagipähe kõrvetamas, +34, vesi voolab, mõrvast palju puudu ei jäänud.  Seletame, et oskame ise minna (oskasime me jee). Aga nagu nemad ikka, plätud jala otsa ja kohe ees või kõrval lippama. Siis näitab järsku kuskil prügimäe kõrval seisvat väikebussi, et nende takso see. Ja nii me järgmiseks päevaks kaupa tegime. Viletsatel müügimeestel oleks sellest loost nii mõndagi õppida, ma tean. 

Ainult viimases hotellis, kust oli vaja öösel kell 3 lennujaama saada ja mõtlesime, et oolrait, no võtame siis hotelli kaudu takso, on ehk kindlam (muahhahaaaa!). Kes 3.20 ikka veel hotelli fuajees kohvrite otsas kükitasid, need olime meie.

Et kui muidu on kohalikel iga asja peale hakuna matata! (pole probleemi!) või pole-pole (aeglaselt, rahulikult), siis see taksojuht sai ise ka aru, et nii palju hiljaks jäädes oleks lollus meid nende võtetega lohutama hakata :)