... ja kus ma täna olen, ehk Jambo-jambo!

Lennuki uksel lööb vastu soe õhk, väga lämbe ja niiske, tugev vihmasadu on äsja üle käinud. Lisaks rikkalik prügipõletuslõhn õhus.

Veider tunne sõita varahommikul kella nelja ja viie vahel pimedatel tänavatel. Suured augud, mudased porilombid, täielik kuumaastik. Pilkane pimedus. Teede peal liigub palju inimesi, sitikmustad mehed. Lumivalgetes hõlstides liiguvad valjuhäälse mošee poole. Osad on ka kirjudes hõlstides, nood seisavad niisama, nii üksi kui ka gruppides. Mõned on tööriietes, tööriistad õlal. Väikesed kastiautod vuravad teedel, kastid täis mehi. Loomulikult ei ole tänavavalgustust teedel, ega ka maha joonitud liikluskorraldust, helkurit ei kanna keegi 😃 Ja ometi elu käib, suurema kaose ja õnnetusteta. Vist.

Hotellis meie nii varajasest saabumisest ei teata, nii astumegi väravast sisse ja otsime retseptsiooni. Täielik vaikus. Näeme ühte tsementputkat, nagu meil nõukaajal bussiootepaviljonid olid. Upitame sinna serva peale oma kohvrid, et need märjas liivas ei seisaks. Siis hüppab järsku tsemendikarva vihmamantli alt välja sitikmust mees, otse unest, ei jaga ööd ega mütsi. Iseenesest hea kamuflaaž magamiseks. Tõnis ja neeger ehmatavad mõlemad ja kargavad õhku.


Peamine kontrast on, et rannad on ilusad ja puhtad, ranna ääres kohvikud-restoranid ja hotellid niisamuti, aga kui astud neist maa poole, tänavale, siis on mudamülkad, hütid-osmikud ja prügimäed.

PS. Täna kohtusime rannas (nagu need mustmiljon müügimeest siin on) mehega, kes tavapärase küsimuse peale, et kust me pärit oleme, Eestit kuuldes, jäi pikalt otsa vaatama. Seepeale teatas, et teised kutsuvad teda siin Ragnar Klavaniks (tema lemmikmängija). Nagu sellest veel vähe, et ta fännab minu sünnilinnast pärit jalkapoissi, tõmbas ta välja kõik teised toredad eestlased, keda ta siin mööda ekskursioone on vedanud. Ühe eesnime ja pildi peale saime nentida, et on küll selline olemas. Nii et kõik kurvad naisterahvad, kes te lõunamaa-poistele oma õnnetust lahutusest vestate, olge ikka ettevaatlikumad 😜

Mida kaugemale kodust, seda suurem tõenäosus kohata kedagi, kes mõnd eestlast teab. Meenub ju kohe "Minu lõunamaa" raamatust see Mauritiusel kohatud tegelane, kes Raivo Kiislerit tundis.