Kui jaan üle elatud, andusin häbi tundmata paariks päevaks lugemisorgiale. Mis nii viga seda teha, kui raamatust jagub koguni kolmeks päevaks. Mastaapne mitme põlvkonna lugu, kus meisterliku jutustamisoskusega harutatakse lahti võrdselt nii Gruusia eelmise sajandi ajalugu kui ka ühe suguvõsa tõuse ja languseid.
Ja kuigi ma usun, et see sobib pigem naistele ja pigem noorematele või keskealistele, siis ei, see ei ole siiski imal naistekas. Samas elu traagilised käänakud ja sõjakirjeldused on edasi antud kuidagi nii, et kannatab kenasti suviseks põõsaaluseks lugemiseks kasutada. Seda ilmselt põhjusel, et autor on siin selgelt vahendaja rollis - 1983. aastal sündinud Haratischwili ei jutusta ju enda kaasajast ja lisaks on ta suurema osa elust elanud Saksamaal, mis annab omamoodi eemalt vaataja meeleolu, kergelt lääneliku tunnetuse (tõsi, viimane toob sisse ka mõned moodsad elemendid, mis viimase aja romaanides möödapääsmatud, ent ma kinnitan, need ei ole üleliia esil, vähemasti mitte esimeses osas, aga ma ei imestaks, kui teises osas oleks tasakaal juba rohkem kaldu, saame näha).
Igatahes lippas üllatavalt hästi ja teine osa võiks juba hakata trükikotta liikuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar