See on raamat, mida alustades hinga korraks sügavalt sisse (võid appi võtta ka gongid või šamaanitrummid, või mis sul paremini oma argisest kestast väljuda aitab, no ja ants avitab ka alati)... ja siis küta minema. "Minu..." sarjas on vist nibin-nabin 170 raamatut peagi ja seega on igati tervitatav, kui raamat on autori nägu. See on. Kohe täienisti.
Olles tavapärasest ehk kõnekeelsem, hakitum, ekstaatilisem, eneseiroonilisem, filtrita, lahkab autor samas armutult Hollandit ja hollandlasi. Ja mina, tundmata küll Hollandit, kahtlustan, et vajutab siiski päris õigetele valupunktidele, sest nagu selgub, on Hollandil ja Taanil hämmastavalt palju sarnast. Olgu selleks privaatsusvajaduse kohatine puudumine (kardinad on nõrkadele!), mõned toiduteemad, jalgrattaarmastus, vihm, keel, teatud asjade topelt ostmine... "Me oleme nii sallivad, aga sa, sisseränannu, ära liiga lähedale trügi"-mentaliteet sarnaneb samuti taanlastega. Aidatakse jõudumööda, teoorias on suisa ideaalilähedane kõik, aga omaks ei võeta; kohalikku keelt õppimata jääb betoonsein ikkagi omade ja võõraste vahele. Vahel näikse, et eestlased oma kodus on ainsad sõgedalt usinad, kes koogutavad ja lömitavad võõra ees.
Kuna autor on "kõige vaesem inimese, keda ta Hollandis teab", siis saab lugeja eriti värvika rännaku. Näiteks juba tema elukoht - olge lahked, sutike kahtlasevõitu piirkonna sotsiaalkorter. Või töökohad - olge lahked, tasuta ajalehe kojukanne, kontorite ja kodude koristamine (see oli täielik kompu osa, tõmban taas paralleele "Minu Taaniga"), hindude söögikoht, kool jms.
Hollandlaste mõned kiiksud veel: kellelegi külla niisama ei kakerdata, kui ka (eelneval kokkuleppel) minnakse, siis suure tõenäosusega saad mingi joogi ja küpsiku (küll nii oleks lihtne külalisi vastu võtta), enda juures ööbimist – isegi omadele – naljalt ei pakuta, lähed samas linnas hotelli. Küllaminekuga meenub mulle veel, et kas mitte "Minu Amsterdamis" ei olnud juttu sellest, et kui oledki saanud kutse õhtusöögile, siis eelnevalt helistab võõrustaja sulle ja uurib, et mitu kartulit sa sööd :) Väga külaskäimise-kesksed näited said nüüd... teisest ooperist näiteks, et "EMOsse Hollandis ise pöörduda ei saa, olgu pähe või kirves kinni löödud." Ei, väga lahedad tüübid, miskit pole öelda.
Ah jaa, kes armastavad selle sarja ämmalugusid, siis siin on teile tõeline maiuspala - siinne ämm teeb kaarega ära kunagisele Ameerika-raamatu ämmale. Kahjuks jäi ta poole raamatu pealt tagaplaanile (äkki said suhted korda? kurb).
Mul on viimasel ajal olnud sellised kurvad ja raskemapoolsed lugemised, üleüldine olukord muserdab nagunii, seega midagi sellist oligi tarvis.
PS. Sinna lipumasti otsa võite Hollandi lipu ise juurde mõelda, selgub, et saatkond on kolinud ja ma ronisin absoluutselt asjata Toompeale, ja kuna Maakri tänav on äärmiselt ebaseksikas, siis ma tõepoolest ei hakanud sinna vantsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar