Soovitada ei julge ega oska kellelegi. Raamat on kohati raju, kohati üle võlli sürr, ropu sõnakasutusega, valdavalt hullust maaelust (millele innukalt kaasa noogutan, sest just nii ma seda maaelu mäletan), aga mulle meeldis.
Kolm venda ja nende sõgedad noorusaja teod; talupidajast ja kogukonna eestvedajast isa, kes siis poegadega hädas nagu mustlane mädas, põlvkondadevahelised arveteklaarimised, külajoodikud, kohalik konstaabel, veterinaar, sulane, kes õpib usuteadust jne, jne.
PPS. Juuresolev tsitaat on keskmise vennakse arutlus Jussi imestuse peale, et miks külapoes üldse neid eneseabiraamatuid müüakse, kui maainimesed niigi tervislikult ja üheskoos loodusega elavad 🤔
"See, et inimesed värskes õhus viibivad, ei tähenda kindlasti seda, et nad ennast muidu ei tapaks, joomisest ma parem ei räägi, aga see peenarde vahel küürutamine ja endale pidevalt jalga, kätte saagimine, kirvega näppude otsast löömine, jalgrattaga lõputud kukkumised, katuseparandamine, mis lõppeb selgroovigastuse või vähemalt luumurruga; see, et ka kõige karmima pakasega, sellisega, kus kusi enne maapinnani jõudmist ära jäätub, tuleb maainimestel veel õues kuskil kastis sittuda, iga teine on borrelioosihaige, mida keegi isegi ei märka, ainult linnavurled käivad sellega arsti juures, kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud - rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti -, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugi tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus, ja kui mõni metsloom marutaudi ei põe, on see küll loomaaiast äsja plehku pannud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar