Kirjavahetustega ja päevikukannetega on kord nii, kord naa. Seekord oli hästi, isegi väga hästi. Kuidagi kohe istus, venitasin lugemist aeglasemaks. Tegelikult oli laual keerulisi ja raskeid teemasid, ilmselt sellest ka mõõdukus annustamisel.
Mõneti ju oli lugemine ka lootusrikas - meenutades 2007. aasta murekohti (islam, muslimid valgumas siia), võime täna nentida, et kõik on mööduv. Teisalt, mastaapsem probleem pole kuhugi kadunud, eskaleerub vaid jõudsalt.
Kirjavahetus ei ole vaid poliitikast ja ühiskonnas toimuvast üldisemalt, on ka kirjandusest, filmidest, reisidest, kirjutamisest ja kirjutajate endi elus toimuvast. Nagu ka aimata võis, tähendab see, et Kaplinskil keeleteemad ja tervis, Kõusaarel see vastik filmijama ja põgusalt eraelulist paika loksutamist (ilmselt lihtsalt puudutas mind ja tuli midagi tuttavat ette enda kahekümnendate eluaastate algusest).
Oleks vaid meil kõigil see tark ja elukogenud (kirja)sõber tagataskus, see on suur õnn.
Minu jaoks suur pettumus. Tundus, nagu oleks käimas võistlus, kumb rohkem reisib ja -- palju vähemal määral ja mõnevõrra kahjuks -- kelle lugemisvara on, mh, intellektuaalsem. Kõusaare halamised jätavad ebaküpse mulje ja paradoksaalselt kehtib sama Kaplinski kohta; mõlemad on suurel määral etteantud roobastes, millest nad ei suuda ega suuda väljuda. Originaalseid mõtteid vähe. Eks põhiaur läks loomulikult mujale kui mingite e-kirjadele, aga... tekkis küsimus, milleks oli vaja sellist asja avaldada. Lasnud puil kasvada, hoidnud maailma puhtamana, teinud seda, mida ise jutlustavad.
VastaKustutaMa olen tegelikult Sinuga nõus, sest ma adusin ise ka, et sellele raamatule hinnangu andmine võinuks mul mõnel teisel ajahetkel sootuks teistsugune olla. Lihtsalt sel päeval see sobis mulle.
Kustuta