Kui juba need aasta esimese otsa loetud raamatud said siia üles reastatud, siis saagu ka need vähesed lavastused, mis nähtud. Tundub, et koroonaaeg võõrutas veidi teatrist, sest enam ei satu sinna nii palju.
"Mitte praegu, kallis" - koomusk stiilis, kus uksed muudkui pauguvad ja keegi peab end kellegi eest peitma, ja kus on kindlasti abikaasad ja armukesed lootusetus sasipuntras. Mu jaoks on selles kõiges veidi eelmise sajandi lõpuotsa vaibi ja seega mahakäinud värk. Miks ma siis läksin? No jälle see teema, et paar tundi enne etenduse algust oli ilmunud kaks kõrvutist vaba kohta müüki.
"Võõrad" - ilmselt kõik teist on näinud filmi, nii minagi. Film meeldis, teatripiletid said ka ruttu haaratud, aga siis tuli ootamatu Mauritius vahele ja pidin ära andma. Teine kord õnnestus defka kraam saada jälle tund enne etenduse algust. Lavastus on üsna üks ühele töötlus linateosest. Mängitakse Draamateatri väikeses saalis, seega äärmiselt intiimne õhustik. Kusjuures publik istubki kahel pool õhtusöögi seltskonda.
Jah, mulle meeldis. Komöödiat tehakse sageli nii, et... vaatajal on sutike piinlik, tajud kohti, mis peaks olema naljakad, aga ei kanna välja. Siin ei juhtunud seda kordagi. Tempo oli ka hea.
"Oh jumal" - tunnistan, läksin puhtalt Lutsepa pärast. Mul on tunne, et laval teda enam kaua ei näe. Sellelgi lavastusel on olnud ajaloo vältel pikad mängupausid... Üsna etteaimatav lugu (kui oled lugenud tutvustust).
"Melanhoolia" - aluseks taas film. Sügavam mõte siingi, kuigi kõvasti sürri ka, mis annab ruumi oma tõlgenduseks. Von Krahl on muidugi alati elamus, vahel ärritavalt nugaterav, harvem kiisulikult pehme. Ja Katariina Tamme tegelane, uhh, alastusest laval ei peaks ju eraldi rääkima, aga mu meelest see siiski on suur ja komplitseeritud asi.
"Poiss, kes nägi pimeduses" - raamatut lugenud pole. Lavastus meeldis väga. Lihtne ja selge lugu poisist, kes nägijana elab oma pimedate vanematega, osa lapsepõlvest pimedate ühiselamus. Vahepeal kurb, samas natuke naljakaid seiku on ikka ka. Seda julgeksin soovitada ka harvale teatrikülastajale, kes muidu hädas, et teatris "karjutakse" ja kõik on nii sügavmõtteliselt kodeeritud :)
"451° Fahrenheiti" - raske lugu ja suurejooneline lavastus, vaadata okei, aga suurt elamust vist siiski ei saanud.
"Küünik" - sellest ei saa eriti rääkida, sest üsna ruttu muutuks jutt poliitiliseks ja seda polariseerumist ei suuda pehmelt ületada. Seega, nišilavastus. Mulle meeldis. Vaheajal lahkujad üsna tavaline nähe.
"Elajannad" - võimas. Vist mitte igaühele... Mulle oli. Ja elav muusika on alati tervitatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar