kolmapäev, 28. detsember 2022

TOP 28 raamatut 2022. aastal

Minu lõppeva aasta suuremad lugemiselamused saavad siin postituses kokku. Märkuseks nii palju, et see ei ole paremusjärjestus. Valdavalt on tegemist värske kraamiga, ehk siis ilmunud 2022. aastal, ent loomulikult on sekka sattunud ka vanemaid raamatuid ja jäägu needki siia uute sekka. 

Kokku sai/saab loetud 167 raamatut, neist 87 olen hinnanud viie tärniga (näib, et aastad on muutnud mind leebemaks või olen raamatute valikul hoolsamat eeltööd hakanud tegema). Tagasi vaadates tundub, et "Postimehe romaanisari" on hakanud hästi mekkima, mitmed lemmikud on just sealt ("Õhtute äng", "Garpi maailm", "Tuulelohed", "Kaks nädalat septembris", "Oo, Kaledoonia"... hetkel loen "Rebeccat", seegi on väga hea). Samas on mu jaoks hõredamaks jäänud Tänapäeva "Punane raamat" ("Lilledele värsket vett" siiski suurepärane elamus!) ja Varraku "Moodne aeg" (tänavu lemmik "Mida siit näha võib"), kuigi leidub minu maitsele lugemist neiski. Ohtralt on lemmikute hulka lisandunud sarjavälist kraami. Mis on muidugi tore, aga tähendab rohkem eeltööd või väga heade soovitajate olemasolu - aitäh väärtuslike vihjete jagajaile!

Üllatuslikult on ära vajunud reisikirjandus. Loen ju endiselt pea kõike, mis eesti keeles ilmub, aga suurt vaimustust enam ei teki. 

Ja nagu igal aastal varemgi nii luban ka seekord, et tuleval aastal loen vähem, kobisen loetu üle vähem ja mõne avaldamiskoha tõmban samuti maha, aga eks paistab.

Raamatuid oman ma endiselt vähe, aga nagu näitas üle-eelmise nädala kolimine, siis on neid endiselt liiga palju. Ma v i h k a n raamatute kolimist, see on ainus hetk, mil ma soovin, et mul neid üleüldse ei oleks.


Eesti autor:

"Hea venelane" Vahter

"Basiliski lapsed" Kadri-Ann Sumera

"Palk" Tõnu Õnnepalu

"Kuue ruuduga aken" Anu Raud

"Emadepäev" Teede

"Primavera" L. Promet




Võõrsilt romaan:

"Koidutäht" Karl Ove Knausgaard

"Oo, Kaledoonia" Elspeth Barker

"Armunud saatusesse" Grencberga

"Just nagu sina" Nick Hornby

"Tüdruk, naine, keegi teine" Bernardine Evaristo

"Ootus" Anna Hope

"Imaago" Ulitskaja

"Lilledele värsket vett" Perrin

"Mida siit näha võib" Leky

"Õhtute äng" Rijneveld

"Äng ja õndsus" Meg Mason

"Garpi maailm" Irving

"Röövelpruut" Margaret Atwood

"Kaks nädalat septembris" Sherriff

"Tuulelohed" Romain Gary





Võõrsilt muu:

"Seltsidaam" Glenconner

"Maitsed minu elus" Stanley Tucci

"Sinu kirju hoian ma madratsi all" Lindgren, Schwardt

"Viimane aasta" Pörsti




Reisikirjandus:

"Minu Rumeenia" Tiina Sööt

"Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa" Rene Satsi

"Absurdist armumiseni" Kadi Georg



Head uut raamatuaastat!

esmaspäev, 26. detsember 2022

Oo, Kaledoonia / Barker

 Milline pärl tänasesse päeva ja tänasesse ilma. Nunnud lossid ja armuleegiga südames malbed lossipreilid ei paelu mind kuigivõrd, ja siin neid õnneks pole ka. On hoopis sünge loss kusagil Šotimaal ja veidrikud tüübid (seenehuviline kassisõbrast viskimaias Lila näiteks on minu lemmik) ja kalvinistlikus vaimus kasvatatud õed ja vend, kelle hulgast vanim Janet, viletsavõitu "poja" aseaine püüab leida oma kohta ses kummalises seltskonnas, samas iseendaks jäädes. Kuidas ma küll oleksin tahtnud selle raamatuga kohtuda varateismelisena...

Muide, kui sulle natu-natukenegi meeldis Smithi "Ma vallutan lossi", siis võiks kõnealune raamat sulle sobida, küll oluliselt tumedam, aga samas nii hõrkude lausetega!




pühapäev, 25. detsember 2022

Café Théâtral

 


Vaadates piletimüüki, siis on Draamateater "Lehman Brothersi" kõrvale vist järgmise hiti leidnud. Pole ka imestada, sest sarnasusi on: hoogne, kaasahaarav, intiimne (väga palju mängiti lava eesservas ja esimeses reas istudes oli see omaette elamus), väga ägeda fiilinguga ja mis peamine - elava muusikaga (mmmm...). Erinevusi on LB-ga muidugi ka - lisaks teemaderingile -, peamiseks ehk, et see on selge koomusk. Kerge, lihtne, libisemisi vihjates keerulistele ühiskondlikele ilmingutele, ent neil pikemalt peatumata. Tants, laul, sigaretid ja viinad, kired ja draamad, mõned ootamatud pöörded, sõnaga, selline mõnus patuurka õhtu, mis sujuvalt ööks üle läheb, ja mõne jaoks ehk koguni varaste hommikutundideni kulgeb. 
Kundede hulgas leiduvad muidugi need kõige tüüpilisemad tegelased. Eriti sümpaatsed olid kuivikametnikku kehastanud Rein Oja, varrukast lugusid puistav eluvend-naistevend Tõnu Kark (tema lood meenutasid nurkapidi saja-aastase lugusid, vaid selle vahega, et ajaloo pöördelisi sündmusi need ei kajastanud, ikka rohkem eelmise sajandi kuulsaid naisi), esoteerik Hilje Murel, kes pani publiku tšakraid avama, moraalitsev ametnik Karmo Nigula, kes... ah, no las ta jääb, seda ma ära ei räägi, jne.
Sõnatutes rollides Niinemets ja Toompere jr olid mu meelest hiilgavad - ehk peakski nad verbaalsest võimlemisest loobuma? - ja ma ei saa midagi parata, aga nende paso doble... see viis mu mõtted Jüri Ratase tantsunumbritele (ilmselt aitas kaasa Toompere parukas). 

Põhimõtteliselt kandsid vist küll kõik stseenid, ehk vaid Laine Mägi elu hammasrataste vahele sattunud kehvik oli kuidagi... liiga üle võlli mu jaoks, samas karakterit kui sellist oli lavastusse kindlasti vaja. 

Meeldisid väikesed detailid ja žestid publiku kaasamisel (kinnitan, kartma ei pea, lavale kedagi ei tirita, ma tean, et see on esimeses reas istujate suur hirm), näiteks prožede publikust üle laskmine tekitas omamoodi osadustunde rambivalguses seisjatega.

Ah jaa, ma usun, et suur osa vaatajaist vaidleks mulle vastu, aga mina oleksin etenduse lõpetanud siiski selle Kargu lauluga ja laulu lõpus olnud kerge vihjega saabujatele/minejatele. Isiklik maitse-eelistus lihtsalt. 


PS. Ma ei saa aru, mis teema Kivirähul küll nende vanameestega kogu aeg on. Varsti ei peagi enam teksti autorit vaatama, tunneb juba selle märksõna järgi ta käekirja ära. 

PPS. Ja ma luban, et lava on nii tühi vaid etenduse alates.

teisipäev, 13. detsember 2022

Lühidalt

Kahe suursündmusega nädal ei anna ei põhjust ega ka motivatsiooni pikkadeks lugemismuljeteks. Märgi panen maha siiski.

1. Armunud saatusesse / Grencberga
Soovitada ei kavatse, ilmselt paljudele ei meeldi. Hallid hiirekesed võivad üldse sokkideni šokeeruda. Minu jaoks jumalik. Päris.



2. Hea tuju, kus sa oled? / Oder
Paha tuju käib meist kõigist aeg-ajalt üle. Vanusega tuleb - kui hästi läheb! - ka teadmine, kuidas see koledus kiiremini seljatada. Väikesel inimesel tuleb see kõik alles avastada, enamasti on sel teekonnal abiks täiskasvanute jäljendamine. Väike Nora võtabki just sellise avastusretke ette.

Sirly Oderi illustratsioonid on täielikud kompud, eriti meeldivad mulle mõned pisi-pisikesed detailid, näiteks ema sussid või koer Bibi ilme vannimineku eel.

PS. Õnneks raamatusõpradel vist palju nuputamist pole, kuis oma meeleolu tõsta :)




3. Ühes väikses Eesti linnas / Raud
Jube imelik on viis tärni panna, kui muidu siin pigem sellised nirupoolsemad hinded on, aga ega enda emotsioonide vastu ikka ei saa. Sest no mulle meeldis. Võib-olla mingid siinsed teemad kordusid ja tüütasid neid, kes on järjest kõik Raua raamatud läbi lugenud, mina, kui ma nüüd ei eksi, olen üldse paari vanemat lugenud. Oli lobe kraam, jutt ju jookseb, tempo paras ja ühestki nähtusest ei jauratud liiga pikalt.
Mulle tundus nagu oleks Raual mingit elutarkust lisandunud. Oli aimata mingite vigade tunnistamist, enda plahvatusliku loomuse lahkamist, kirjeldatud oli ka rõvedaid untsuminekuid... Aga äkki oli seda ka vanemates raamatutes, lihtsalt mina ei mäleta? Igatahes seni oli tunne, et domineeris alati kiitlemine ja "vaat kus ikka mina", nüüd kohe täitsa teine tera.
Haakis kuidagi hästi ka hiljutise Kurmi "Tinnitusega", kuigi viimane rohkem ilukirjanduslikku vormi valatud, aga teemad ja ajastud osaliselt siiski kattusid. Raua raamatus, muide, on päris mitmete laulude sõnad välja toodud. Sobis kuidagi nagu rusikas silmaauku.





4. Sõnaraamat / Saar

Anti Saar võttis endale 10 abilist, kellest igaüks kokkulepitud perioodi vältel saatis talle iga päev kindlal kellaajal Fb messengeris ühe märksõna ja Saar pidi 15 minuti jooksul andma sõrmedele valu. Kokku sai 123 sõna, kuigi tundub uskumatu, nagu ei oleks nii palju olnud.

Nagu taoliste eksperimentide puhul ikka, eks see tulemus ole selline üles-alla. Mõni märksõna sai haaravama selgituse/mälestuse, mõni ehk mitte nii väga. Eriline hämmastus oli märksõna "vest" - kuidas autoril küll need vestikandjad ja nende spetsiifika nii lühikese ajaga meenus, äkki tegi ikka sohki :)

PS. No kesse küll säherduse kaanepildi paneb, ah?



 

kolmapäev, 7. detsember 2022

Moodsa elu õppetunnid /Kannike, Uibo

 Minu lemmikaeg - 1920-30ndad, ehk siis kahe maailmasõja vaheline aeg - on kenasti kokku võetud ja puust ja punaseks tehtud, mis ja kuidas meil siin kõik muutus ja toimus ja paremaks sai. Millised olid eestlaste elutingimused ja kuidas neid kultuursemaks ja hügieenilisemaks muudeti. Mis toimus eestlaste toidulaual (kas sina näiteks teadsid, et makaronid olid nii mõneski magustoidus osalised :) või et kohvikuseinte vahelt väljunud jäätis ei tahtnud esiotsa kuidagi populaarsust kasvatada, sest ilmselt tundus meie esivanematele jäätise tänaval söömine kuidagi ebakultuurne või nii :)) Mood ja frisuurid ja enda kauni välimuse eest hoolitsemine, etikett (kui märkasid tänaval härrasmeest võõra daamiga, siis ei olnud hea toon ligi astuda) jne.




esmaspäev, 5. detsember 2022

Tinnitus. DJ on jumal on DJ / Kurm

Kiire ja mõnus lugemine, mõneti suisa nostalgiline. Eks see tegevusaeg oli ju veidi varasem minu tormilistest tegutsemisaastastest, aga maapiirkondadesse jõudiski kõik tugeva ajanihkega, seega tuli ikka võrdlemisi palju tuttavat ette. Ja kuigi peategelane Maarius toimetab suuresti 1990ndatel (teise ajaliinina tänases päevas: lahutus, uus armastus, tervisehädad jms) ja ajastule omased märksõnad olid teadupärast karmid, siis võin kergendatult tõdeda, et üldine taust oli siiski helgema joonega maalitud. Nii mõndagi juhtus, aga see ei lajatanud lugejat musta masenduse mülkasse. Samas oli see kõigi-võimaluste-aja tüüpiline kiire tõus ja hilisem tähesära kustumine tabavalt edasi antud. Võib ju tõmmata paralleele nii mõnegi tolleaegse staardiskoriga, kellest täna kas enam midagi ei teata või siis näeme aeg-ajalt vilksatamas paksuks läinud ja ärajoonud haledat varju. Selline on elu.

Ohtrad ääremärkused muusikaajaloost popimate hittide ja bändide tausta avamise näol pakuvad melomaanist lugejale võimaluse lugemise kõrvale ka plaadimasin käima lükata. Aga võib ka juhtuda, et need diskohitid on teile nii tuttavad, et hakkavad niisamagi kõrvus kumisema. 



pühapäev, 4. detsember 2022

Seal, kus tuksub inimkonna süda / Assad

Väga mõnus lugemine Süüriast, ei keskendu niivõrd ajaloole või poliitikale, vaid just olmelisele elule. Mis on päris hull, nagu arvata võibki, ja ma isiklikult ei kujuta küll ette kolme päevagi ilma privaatsuse, vaikuse ja oma mõteteta. Lugu ise ikka see klassikaline eestlanna ja välismaalase abielu ja siis kogu laiendatud perekonna krempliga toimetulek. Ämmalugude armastajad - siin on teie maiuspala! 

Tohutult palju tuli ette "Minu Süüriast" tuttavaid teemasid, nähtusi, roogi jms, midagi mõlema autori kirjeldustes oli sedavõrd sarnast, et tabasin end mõttelt, kas Süüria ongi ehk nii üheplaaniline, et silma hakkavad (vähemalt välismaalasele) ühed ja samad asjad. Võimalik. Aga kuna raamat on kopsakam kui Minu-sarja oma ja kooselu kohaliku perekonnaga kestis kauem kui Süüria-Tanja puhul (ja puudus ka värvikas ämm!), siis leiab teravamaid kriitikanooli siit rohkem ;)

Kui millegi üle kurta, siis mu jaoks oli kohati segane, mis ajast parajasti jutt. Ideaalis oli loo raamiks mõeldud vist viimane külaskäik Süüriasse, ja vahele põiked nii esimesest korrast kui ka pikem Süürias elamine. Mul läks vahepeal järg käest. Ka tundus mulle, et autor püüdis enda lähemat perekonda vapralt sordiini all hoida (mis on igati mõistetav, kes see ikka end rahva ette laiali laotada tahaks), ent lugejana oli mul kohati keeruline ree peale saada, et mis hetkel ja mitu last tal oli ja mingi nimega läks üldse kaua aega, saamaks aru, et ah soo, see on siis ikka autori laps. Segadust tekitas ka see, et kord oli mees Süürias temaga koos pildil, ja siis vist jälle mitte, aga see tuli vihjamisi mingi muu teemaga seoses välja. Nii et sedalaadi taust oleks ära kulunud küll. Tõsi, natuke aitas raamatu tagumisele lakale lisatud info autori kohta, nii et vihjeks: teie lugege see kohe alguses läbi. Mina ei sirvinud sinna lõppu ja seepärast ei saanud lugema hakates ka kohe aru, et kus siis selle perekonna põhibaas asub - Eestis, Saksamaal, Prantsusmaal. 

Siiski mõnus lugeda ja õnnis tunne kergendatult nentida, et ise (naisena) seal elama ei pea. 



reede, 2. detsember 2022

Vala välja! / Virro

 

Raamatud sattusid kõrvuti väga huvitavalt... veininautleja Virro kõrvale Satsi "Minu matkarajad", kus autor ühel kaunil suvel piinleb Pootsi veinimõisas:

"Poola võimu ajal rajatud Pootsi mõis, mis kunagi oli rüütlimõis, on praeguseks saanud vähem agressiivse nime: veinimõis. 

Veine mina seal küll ei proovi, sest minu meelest on vein üldse selline jook, mille saatnuks jumal  – kui jumal oleks olemas – inimestele maa peale karistuseks selle eest, et nad juba väikesest saadik pidevalt ropendavad. Kuna aga jumalat tõesti õnneks olemas ei ole, siis järelikult on inimesed ise nii lollid, et on endale omaenda peaga sellise niru joogi, nagu seda on vein, kaela tõmmanud."

Muus osas... väga veider on lugeda veinimemuaare ajal, mil endal sai paar kuud tagasi janu järsku täitsa otsa. Teisalt jällegi ei kujuta ette, kuidas ma muidu oleks seda raamatut lugenud, kogu aeg kõrvale mekutanud või :) Nüüd oli hea "rahulik", lugesin ja absoluutselt ei morjendanud maitsete ja lõhnade ja värvide kirjeldused, keskendusin muule. Näiteks meeldisid mulle väga Virro reiside veiniseiklused. Jah, just nimelt reiside veiniseiklused, sest enamasti ei olnud need spetsiaalsed veinireisid, vaid ta pookis oma puhkuse- või tööreisile mõne veinimaja/mõisa/tootja külastuse juurde, mõnes riigis oli üleüldse mingi kohaliku veini hankimine juba omaette ooper (säravaks pärliks näiteks Hiina, Venemaa, Iraan!). Ja tundub, et nina on tal hea vajalike kontaktide välja nuuskimiseks, lisaks kamaluga pealehakkamist, et muudkui aga kirjutada ja paremaid diile endale ära sebida. Põnev oli ka ülevaade meie suuremate jaekettide veinipoliitikast, mida, kui palju, sortimendi vaheldumine, kaupade paigutus ja kliendi ostuharjumustes nuuskimine. Tegelikult meeldisid veel nii mitmedki ettevõtmised ja tegemised, kust lipsas läbi tuttavapoolseid nimesid ja tegelasi. 

Hea oli lugeda, miskit paha pole ütelda. Ave Taaveti illustratsioonid olid, eriti just sisulisest küljest, eraldi maiuspala.

 




neljapäev, 1. detsember 2022

Surmast ja suremisest / Kübler-Ross

 Raamat, mis võiks igas kodus olemas olla. Ja seda mitte alles siis, kui juba hädasti vaja läheb, pigem natuke varem. Mulle sobis selle aeglane lugemine, samas on tekst piisavalt ladus, et võib ka ühe-kahe õhtuga neelata.

Šveitsi päritolu valdavalt Ameerikas elanud psühhiaater, kelle nime sa ehk kuulnud küll ei ole, aga kindlasti oled kuulnud tema välja töötatud viiest leinaetapist (eitamine, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine). Need faasid kolistavad läbi nii raskelt haiged ise kui ka nende lähedased, lisaks ei pruugigi need kehtida ainult lähedase haiguse/surma puhul, vaid ka töökoha kaotuse, lahutuse, vms keerulise kaotuse korral.

Autor kirjeldab raamatus - mis muide on ilmunud originaalis vist koguni 1969.a, ent teemad on nii ajatud, et harva pidin endale meelde tuletama, et aeg oli teine - kõiki neid etappe, lisades ohtralt näiteid reaalsete patsientide lugudest, lisaks on raamatus ära toodud ka mitmed täispikad transkriptsioonid vestlustest haigete endiga. Sealjuures ei analüüsita mitte ainult patsiendi suhtumist ja reageerimist olukorrale, vaid sedagi, kuidas on näiteks arst neile haigetele uudise teatavaks teinud, millised on suhted ülejäänud med.personaliga (miks mõnda haiget välditakse, miks suhtlus kisub teravaks, alati on kuskil see oluline põhjus, mida üles leides läheb lõpuks kõigil olemine kergemaks), samuti see, kuidas reageerivad vestluste juures viibinud autor, arst ja kaplan ise iga patsiendi loole. Mulle ei tule loomulikult üllatusena, et kehvapoolse uudise teatavaks tegemine on oluline, küll aga tuli üllatusena, et seda (vähemasti tollel ajal ja nende uuringute tulemusena) on ikka väga erinevalt tehtud.

Endamisi mõtisklemiseks väga hea lugemine ja autori stiil on ka selline, et mingit ahastust ja musta masendusmülkasse vajumist ei teki.

PS. Olen teadlik, et pildil kujutatu rikub peielaua katmise head tava.