Väga ladus, väga hoogne ja mõnusalt muhe lugu 9. klassi (või 8. klassi, autoril vist oli endal ka vahepeal otsustusvõimetus, kummas klassis peategelane käib) poisist Arturist, kelle valuslõbus noorukiiga jäi segastesse 1990ndate algusesse, täpsemalt on jutt aastast 1993. Osa võluvaid seiku tuleneb Arturi eesti-vene segaperekonna õrnadest lahkhelidest (kuigi ühes on mõlemad vanaemad-vanaisad nõus, olgu minia pealegi eestlane ja väimees venelane, aga vähemasti ei ole laps neegriga abiellunud).
Teine osa kentsakaid juhtumeid on seotud - ja nüüd võivad nooremad inimesed imestada - üleloomulike võimete ja uhuutamisega. Jah, täna on kristallid ja genitaalide vastastikune mudimine, aga ega me 90ndate alguses ka täitsa harimata matsid olnud - siis viisid UFO-d iga päev inimesi piimapukkidelt kaasa ja viskasid kardulapõllule tagasi ühes enneolematute võimetega, väekamad ekstrasensid ravisid hädavajajaid läbi teleriekraani, igal ajal oma eripärad.
Arturi komejantlik lugu lähebki käima esmalt Lasnamäe keldrijuuksuri juurest, kes leiab poisil "võimed" olevat, abivajajate ring aina suureneb, tulevad suuremad gurud (loe: ärimehed) ja suuremad saalid, tihe konkurents teiste sensitiividega jne, jne. Üldse on siin palju pisiasju, mida tore üle pika aja meenutada. Ja kuigi kohati tahaks autorile öelda, et oota’nd, pea nüüd kinni, nii jaburaks ka ei maksa minna, aga siis meenub, et kurja küll, tõesti oli midagi sellist ja tõesti tehti säherdusi tempe.
No mis ma siin ikka keerutan, mulle muidugi meeldis.
PS. Kuna ma ju alles väga hiljuti lugesin Filimonovi "Hariton Naganovi surma ja ajatust", siis oli see kahe raamatu mõjul tekkinud paralleelilm päris naljakas.
PPS. Söandaksin soovitada ka herr Konnale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar