Meil on kaks kuuma suve olnud, mil ma olen isegi suutnud üle naba vette minna ja Rõnga-Reelika väärikat hüüdnime kanda (ärge tehke seal nüüd nägu, et te ei tea, mis mu päris nimi on!). Aga ikka on kinnistul puhkaja-rahvast olnud ja olen riietega pidanud end ahistama. Tänavu, mil juba kolmandat päeva kannatab ka minusugusel vees solberdada, lisaks mul on võimalus seda alasti teha, siis mõtlen küll, et kui loll üks inimene saab olla, et säherduse vabaduse ja privaatsuse on mitmel suvel ise, vabatahtlikult käest andnud?
Mul on tunne, et need väikesed rõõmud ei kesta enam kaua, sestap tuleb väravad lukku panna ja neist viimast võtta. Tõsi, olen külarahvalt kuulnud ka seda, et nad on selgeks õppinud märgid, mis aitavad eristada, kas suletud väravad tähendavad seda, et meid pole saarel või siis, et oleme kohal, aga oleme end ise oma krundile sulgenud. Aga siiski, selline privaatsus, see on luksus, mida iga päevaga üha enam oskan hinnata. Eriti kui lugeda lugusid teistest H. randadest, kus massiliselt rahvast ja lemmikloomi vees end jahutamas. Me oleme täna (veel!) siiski seisus, kus paadisillal seistes paistab vaid üks majapidamine, milles aastas kolmel päeval viibitakse. Muidu aina mets ja kõrkjad ja veised.
Muus osas on suuremate uudisteta. Jaan on üle elatud, omainimeste ja paari püsikundega. Kergelt sai ka üle saare tripitud (jaan ongi ainus aeg, mil me kaugemale kui Käina või Kärdla saame). Käisin ühes, juba teist hooaega väga menukas kohaski ära, korraks ka Kalanas, ega neisse paigusse rohkem nagunii ei saa sel suvel. Mõned päevad nüüd tõesti kodust rahu ja vaikust olnud. Kohe on algamas Hiiumaa esimene kirjandusfestival, millega seoses ma endale ülemäära suuri ülesandeid õnneks ei võtnud. Et ei peaks juukseid sirgeks kammima ja puhtaid riideid selga panema, jätsin isegi kohtumisõhtu ära ja lubasin hoopis ühe grupi koduõuel vastu võtta. Laadale kirjastuse müügiletti ehk jõuan siiski mingil päeval, aga tont sedagi teab. Ma olen siiski midagi õppinud eelnevaist aastaist. Vist.
Lugemistest ei taha ka suurt kirjutada, sest pöördusin nüüd vanade lemmikute juurde ja uut kraami satub vähem lauale. Las need vanad lemmikud olla siis lakmuspaberiks, kas hääled peas vaikivad või pean siiski oma kirjutamissunnile alla vanduma. Õnneks on toimetamistööd piisavalt, et need hääled peas mõneks ajaks vaikima sundida. Hiljuti just mõtlesingi, et küll mu Google´i otsinguajalugu võib ikka veider, sest kaks viimast riiki, Süüria ja Taani, on pannud ikka väga eriskummalisi asju guugeldama. Aga noh, kuniks teatavad organid ukse taha ei tule, las see siis olla.
Aga tulles hetkeks tagasi tänasesse... äike ja vihm käisid just üle, õhu on klaariks löönud ja on lootust, et täna ei peagi +40kraadises saunas magama. Rohi, mis vahepeal oli krõbekuiv, sai nüüd ka kastetud. Laenutushüvitisest võiks ju ka rääkida, aga ma tõesti ei viitsi. Igatahes teen tänukummarduse kõigile, kes eelmisel aastal mõne mu kaante vahele pandud veidruse koju viisid!
Elame veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar