Hiiumaa isehakanud ema

See Ott Arderi luuletus meenutab mulle Avet kõige enam. 

Üle läve lendlev Ave 

Tatsan tasa üle vainu, 

hommik on ja udune, 

üle lendab Alavainu, 

seljas kittel kodune. 

Kuklas pea ja juuksed tuules, 

lendab üle maa ja vee. 

Mõte luules, puna huules – 

minust välja ta ei tee. 

Alavainul omad lennud, 

Avel oma väike luud, 

Ott ja teised vanad kännud 

maha jäävad, mis sääl muud!

Miski tõmbab tartlast läände, 

Ave maandub Hiiumaal, 

sääl ta tormi elu käände 

haldab lummav tasakaal. 

Hiiu saarel tolmu vähem, 

seegi hoopis teine tolm, 

mandritaagast suurem-vähem 

siin saab vabaks üks-kaks-kolm! 

Agul. Tallinn. Üle läve 

astun linoleumile; 

õhuaknast hüüab Ave: 

„Tule jubileumile!“ 

Vaatan välja: Ave lendab, 

seelik sügisvärvides, 

südalinna poole rändab, 

lennul ripsmeid värvides... 

Taas oktoober, jälle juubel! 

Eh, kus Avel ikka veab! 

Palju õnne! Hea, et noobel 

oled ainult siis, kui peab. 

Eks kristalne sügisnukrus 

rõõmus kergelt värele: 

lendle, kallis, üle läve –  

küll ma tatsan järele.

Jubileumi peab Ave sel sügisel juba kuskil mujal, loodetavasti sama nakkava naeruga nagu siin lühikeses klipis, kus ta Anettele pruudiluu tõmbamist õpetab.