See Ott Arderi luuletus meenutab mulle Avet kõige enam.
Üle läve lendlev Ave
Tatsan tasa üle vainu,
hommik on ja udune,
üle lendab Alavainu,
seljas kittel kodune.
Kuklas pea ja juuksed tuules,
lendab üle maa ja vee.
Mõte luules, puna huules –
minust välja ta ei tee.
Alavainul omad lennud,
Avel oma väike luud,
Ott ja teised vanad kännud
maha jäävad, mis sääl muud!
Miski tõmbab tartlast läände,
Ave maandub Hiiumaal,
sääl ta tormi elu käände
haldab lummav tasakaal.
Hiiu saarel tolmu vähem,
seegi hoopis teine tolm,
mandritaagast suurem-vähem
siin saab vabaks üks-kaks-kolm!
Agul. Tallinn. Üle läve
astun linoleumile;
õhuaknast hüüab Ave:
„Tule jubileumile!“
Vaatan välja: Ave lendab,
seelik sügisvärvides,
südalinna poole rändab,
lennul ripsmeid värvides...
Taas oktoober, jälle juubel!
Eh, kus Avel ikka veab!
Palju õnne! Hea, et noobel
oled ainult siis, kui peab.
Eks kristalne sügisnukrus
rõõmus kergelt värele:
lendle, kallis, üle läve –
küll ma tatsan järele.
Jubileumi peab Ave sel sügisel juba kuskil mujal, loodetavasti sama nakkava naeruga nagu siin lühikeses klipis, kus ta Anettele pruudiluu tõmbamist õpetab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar