Laupäev, 30. aprill 2022

Vahekokkuvõte ja Rakvere

 Väsinud rändur jõudis lõpuks koju. Võib kinnitada, et Rakvere võttis mind hästi vastu. Tegelikult oli Rakverre küllaminek suisa nii meeldiv, et mulle kirjutas paar päeva varem privaatselt üks instagrammer, kes oli veidi õnnetu, et ma tulen tema kodulinna, aga tema just sel päeval peab koolitusel olema, aga ta andis kaasa oma head soovid ja avaldas lootust, et tuleb kena olemine. Lisaks lubas ta, et sealsed raamatukogutüdrukud on hirmus armsad. Olid ka, kinnitan.


Rakverre ma oma elus pole palju juhtunud, loetud korrad, pika aja tagant. Mäletan muidugi neist vaid spaas käimisega seotud kordi ja siis palju linna peal ei kolanud. Seekord kasutasin ühistransporti ja ühinesin oma naisperega kohapeal. Seetõttu sain linna värske pilguga uurida. Tähelepanekud algasid juba bussist: väga usinad maskitajad-desotajad, olin juba desovahendi spetsiifilise lõhnagi jõudnud ära unustada. Teiseks, Rakveres on õudselt palju mehi! Ei tea, kas ametlik statistika toetab mu arvamust või olid nad lihtsalt aktiivselt pinkidel päikest nautimas. Kolmandaks, küll on Rakvere naised ilulembesed, ilusalonge ja -tube reklaamis vist küll iga teine aken ja uks. Neljandaks, on seal söögikohtades alles hinnatase... Kui nüüd veidi mõelda, siis ega sealne spaagi on pigem rasvaste hindadega silma torganud, võrreldes näiteks Pärnu või Kuressaare omadega. Aga tore oli ikkagi.













Kõigile, kes vihjeid armastavad, lühidalt. Pihlaka kondiiter (või mingi selline koht) oli selline lihtne, millest elamust ei ootagi, aga bussilt maha astudes kiireks toiduabiks okei. Aqvas endas asuv Fresco oli äärmiselt kvaliteetne ja maitsev ja kaunis ja ahvatles korduvalt ülesöömisele. Rohuaia kohvik oli omamoodi, justkui andis lootust, samas tõmbas su ootused kiirelt tagasi maa peale. Midagi oli, aga midagi ei olnud ka. Hinna ja kvaliteedi suhe oli nagu paigast ära. Berliini trahter oli nagu trahter ikka, toidud värsked ja korralikud, mingit vapustavat maitseelamust ei pakkunud, aga ega millegi kohta paha sõna öelda ka pole.




Ja muide, Rakvere oblastis leidus koguni lamuhangesid veel.

Nüüd lõunamaine kokkuvõte.

Putinit alistada ei õnnestunudki. Siiski Apollo e-raamatute edetabelis kena neljas koht püsib.

Katkend Delfi Reisijuhis tutvustab Bali luksuslikku ja hinnatud (jaa-jaa, naerukoht!) tsiibeti kakakohvi.

Käisin külas ka Õhtulehe reisi-podcast´il "Järgmine peatus", mida juba päris pikka aega veab imetore Liina. Tunnistan, seda ma pole julgenud ise üle kuulata. Et ma ei karda küll keda kuraditki, ent paari asja, muidugi lisaks lülijalgsetele, siiski :)

Lõppenud nädala viiel õhtul külasid Kuku raadio "Järjejutus" katkendid "Minu lõunamaast". Ise pole neid küll üle kuulanud, aga mõtlen, et äkki unejutuks sobivad... Kas endale või võsukestele (loodetavasti ei olnud mul tekstis väga roppe kohti...).



Kolmapäev, 27. aprill 2022

Lennukiga lõunamaale

 Ma olen küll juba korduvalt kiitnud Kärdla-Tallinna trassi läbimist lennukiga, aga no mul pole ikka veel küllalt :) Ja ma saan aru, et paljud suveturistid reisivad suure perega/seltskonnaga ja vajavad auto pakutavat mugavust ja/või ohtralt kraami, aga kel vähenõudlikum elustiil ja tuleks näiteks Tallinna ümbrusest, siis on lennuk tõepoolest mõistlik ja hea võimalus saarele tulekuks.



Kärdla lennujaam on mõnusalt väike ja töötajad muhedalt sõbralikud, kõik on käe-jala juures. Ühes letis ulatad dokustaadi, paned oma vähesed asjad kaalule (enamasti käekotike ja arvuti), vastu saad... eem, lipiku, mida moodne maailm vist pardakaardiks nimetab. Kuna kohe astud kaks sammu vasakule ja annad selle lipiku ära, siis pole kunagi olnud mahti lugeda, mis sinna ka kirjutatud on. Kui mujal olen alati turvakontrollis mõõdukalt pinges, siis saarel pole mingit segadust. Loomulikult tuleb vedelikud ja arvutid ikka eraldi lindile panna ja pooled aksessuaarid ült kraapida, aga see on siiski pingevabam. 

Keegi ütles eile instas, et mu pildilt tundus, nagu oleksin lennanud ämbriga, millel labad küljes... nomaitia. Täitsa usaldusväärne pill mu meelest. Vahepeal laperdab ja hüpleb jah seal Vormsi kohal. Ja enne Tallinnat hakkas koledaid alarmhelisid väljutama :) See lisab kõigest vürtsi ju.

Räägime ka numbritest, üheotsa omadest. Lennukipileti hind ei sõltu nädalapäevast (täituvus ilmselt küll, kohti on vist 19) ja fix hind on 25 eurot (s.t et kuupäeva jms muuta ei saa, samas nime saab ikkagi muuta). Kui ma sõidaksin üksinda autoga (on mul jee load olemas!) üle, läheks sõiduki ja minu praamipilet odaval perioodil ja ilma püsielaniku soodustuseta mõni sent alla 20 euro maksma (siia peaks lisama ka törtsu kütust vist, Rohukülast Tallinnasse). Kallimal perioodil oleks praam 22 euro kanti. Auto ja lennuki hinnavahe suht olematu (jaa, ma mõistan, et see kõik on tänu dotatsioonidele, tasuta lõunaid pole olemas).

Loomulikult võib ka liinibussiga reisida, otsebuss on vist kaks korda päevas (nagu ka lennuk), hinnaks 11,88. 

Kui võtta buss Suuremõisast Tallinnasse, siis on sõiduaeg kokku 3:25 + tramm +jalutuskäik koju 0:35, kokku 4:00

Auto on võrreldes bussiga vaid õige natuke kiirem, võidab trammi ja näpuotsaga on võitu bussiajas. Aga 3:30 kanti tahab ikka aeg jääda.

Lennukiga eile vaatasin, et saarekodust startisime kl 16.50 ja 18.45 olin Tallinnas toas, kokku 1:55

PS. Positiivne kõrvalmõju on ka see, et kui niimoodi lennata, siis nagu reisile ei tahagi enam minna :) 

Ripakile jäänud lugemised

"Kirgede karussell" / Narusk: tunnistan, ei olnud minu jaoks. Samas olen veendunud, et sellele raamatule on oma sihtrühm olemas ja ega ses osas midagi ette heita olegi: tekst on lihtne, ladus, korralik.

Tasub arvestada, et need on napid lookesed, ongi lihtsalt lood, ilma erilise puändita või õpetliku ivata. Läbivaid tegelasi ei paistnud olevat (ma ühel hetkel jätsin tegelikult raamatu pooleli), igas loos tuuakse lugeja ette uus Eestimaa paigake, uued tegelased, uued suhted ja probleemid. Lood, muide, on püüdlikult seksuaalse alatooniga, autor on soovinud vist rahvast valgustama asuda. Või ma ka ei tea tegelikult, mis ta motiivid on.



"Täna piisab vähesest" / Kaschan: luule, mis polegi nagu luule. Mõned mõtted ja kirjeldused kõnetasid rohkem, teised vähem.

"Kõik linnud valgusele" / Vilu: liigitub samuti luule alla (?)

"Igatsus" / Julge: see on see Hiiumaa krimilugu. Ma ei leia kuidagi kodumaisel romaanil seda kuldset keskteed, kord on nagu liiga hõredake, teinekord jälle liiga tummiselt diip. Naudingut ei saa kummastki. Siin oli püüdlikult ritta laotud tuttavaid kohti, sündmuseid, nähtuseid. Aga äkki siis Hiiumaa-kaugele lugejale ongi nii põnev.

"Castagnola" / Rainis: Rainis koos oma luuletajast abikaasaga Šveitsis paguluses eelmise sajandi alguses. Natuke kaugeks ja võõraks jäi, ilmselt olen ma halvast kursis Läti kirjanduseluga, tunnistan süüd.

Esmaspäev, 25. aprill 2022

Linnutee koodid / Epp Petrone

 Uhh, nii palju mõtteid mul peas, kõik kuidagi läbisegi. Palju vastuseta küsimusi, eriti mis puudutab päriselt "valmistumist"...

Olenevalt katastroofi iseloomust võib ka pildil olevat ehitist pidada mõnes mõttes valmistumiseks 😀 Tõsi, Saarnaki laid asub siin kole lähedal ja see on tuntud teiste tsivilisatsioonide külastuspaik, seega asukoht ei ole ehk kõige parem...


Esmalt lühikokkuvõte neile, kes pikka juttu ei viitsi lugeda: on noor peategelane Eeva, kes satub ülikooliloengus karismaatilise šamaan-võluri Diego lummusesse. Üheskoos lükkavad jumalageeniga äravalitud maailmalõpuks valmistumise lumepalli veerema. Võrdlemisi suure osa moodustab valmistumine konverentsiks ja konverents ise (lugejale esitletakse lühidalt hulk teooriaid). Seejärel tundub olevat/on lõpp käes ja järgneb põgenemine ja uue elukorralduse sisse seadmine.

Siin on nüüd "kõik" teemad koos, mis tähendab, et algajale vandenõuteooriate (ma ei tahaks tegelikult seda terminit kasutada, sest nagu me hästi teame, nende hulgas on piisavalt palju ka tõde, aga parema mõiste puudumisel jäägu siis nii) maailma sisenejale tuuakse kandikul kätte hulk erinevaid võimalusi olnust ja tulevast: varasemad tsivilisatsioonid, Tagapäikesemaa, päikesetormid, UFO-d, radioaktiivsus, püramiidid ja energiaväljad, šamaanidega rännud, viirused jne, jne. Ilmselgelt on seda kõike korraga liiga palju, teisalt info ülekülluse käes vaevleme nii ehk naa iga päev, seega äkki tahab autor selle laviiniga lihtsalt karikeerida tänast päeva?

Võib-olla selle ülekülluse pärast ei läinudki esimene pool mu jaoks hästi jooksma, tekitas segadust. Tempot tõmbas veidi maha ka kirjeldav-jutustav stiil, tahtsin hüüda: lähme nüüd asja juurde, see kõik on sissejuhatus, räägime asjast! Kui kätte jõudis aeg põgeneda, siis läks loo tempo paika, tekkis põnevus ja tekkis minul kui lugejal ka kohalolekutunne. Sealt edasi hakkas mind huvitama nii nende minejate peades toimuv kui otse loomulikult ka lahkumise praktiline külg. Neid kaht aspekti oleks isegi rohkem süvitsi tahtnud, see intrigeeris. Sest mind on alati köitnud mõte "sellest hetkest", hetkest, mil tuleb otsustada. Olgu selleks sõda või mingi muu katastroof, siis sageli ei ole ju olemas selgelt mõistetavat ja kõigile samaaegselt kohale jõudvat hetke. Kellegi haarab paanika liiga vara ja ta teeb liiga radikaalseid saame. Keegi märkab ja kavandab, aga läheb (võimalusel) igapäevaeluga siiski edasi. Koroona algus oli selles mõttes fantastiliselt hea õpikunäide.

Kas Eeva lükkas paanika-lumepalli liiga vara veerema, ses osas lugejale vastust ei anta. Ja kas üldse oli põhjust põgenemiseks... Aga eks see nii nende suuremate jamade korral ongi. Nii et üks väärt mõttekoht.

Kõrvalteemana, mis ei ole selles raamatus kuigivõrd tähtis, ent mis mind on alati selle nn uhhuu-maailma juures paelunud, see on vaimsed väärtused vs. elu materiaalne pool. Siin puudutatakse seda vastuolu põgusalt kõneldes Eeva tööst. Eeva on edukas reklaamiäris, nentides ka ise, et tema töö on maailmale karjuda: ostke! ostke! ostke! Samas nad Diegoga loomulikult mõistavad hukka mõttetu rabelemise, asjade ja rahaihaluse. Aga kui on vaja reaalselt valmistuda, leida koht, see vajalikuga varustada, sõnaga, teha kõik ettevalmistused, siis sõnastavad nad oma eesmärkides võrdlemisi selgelt, et vaja on finantsvahendite poolest rikkaid tüüpe (keda eelnevalt küll vist ahvinimesteks peeti). Mu jaoks on selles alati teatav terav vastuolu olnud.

Tagakaanel on õhku visatud dilemma, et kas see on hoiatuslugu või huumor kellegi aadressil. Tundub, et nii üht kui teist. Hoiatuslugu ses mõttes, et mingid mõtteeokesed ju annab kätte, võib-olla mitte niivõrd tõsiselt maailmalõpu teemadel, aga erinevate manipulatsioonide suhtes. Nali on see aga mu meelest inimeselooma aadressil. Ole kui tark ja kõrgetes vaimsetes sfäärides kulgeja tahes, inimlik nõrkus, lollus ja võimuiha saavad su ikka kätte.


PS. Unustasin öelda, et raamatu kaaned mulle hullult meeldivad!

Pühapäev, 24. aprill 2022

Teateid Soonlepast

Kõige tähtsam - kakk on tagasi.

Sinililled õitsevad kui hullud.

Mürkleid veel pole.

Põllud on täis neid sitarattaid, kes päev otsa valjul häälel tänitavad ja majast üle lennates selle hullemini üle kirjavad kui tedretäpid Pipi nina.

Mere ääres pole ikka veel käinud.



Kolmapäev, 20. aprill 2022

Õhtute äng / Rijneveld

 Just sellise pärli leidmiseks ma loengi virnade kaupa.

Ma saan aru, et nii mõnegi jaoks võib see olla karm, räige, šokeeriv, aga see on siiski nii kuradima ehe ja päris. See varateismelise habras tasakaal, toimetulek leinaga, seksuaalsuse avastamine ja vanemate oskamatus (või suutmatus) läheduseks. Ja kõigele krooniks ka usuteema. Vati sees kasvanule ehk raske lugemine, aga kõigile teistele soovitan.

See on mu selle aasta lugemiste esiviisikus kindlasti (hetkel ei julge kõrgemat kohta välja lubada, sest ei tea ju, mis veel ülejäänud aasta toob).



Pühapäev, 17. aprill 2022

Vahekokkuvõte

 Lühemat lugemist neile, kes raamatut ennast ei viitsi lugeda. Näiteks võib veebiavarustest leida katkendeid:

Kuuba ekskursiooniärist

Korfu salarandadest ja Don Johnsonist (ja ma kinnitan, et see poolpalja tagumikuga näitsik sellel pildil ei ole mina, ärge asjata erutuge!)

Aga võib ka saada Mae kohta teada kogu tõe. Tõde käis selgitamas Hiiu Leht, aga ilmus see reedeses (mis seekord ei ilmunud reedel) saarlastega  ühisnumbris.

Ja kui Maest on siiber ees, siis võib lugeda Mae lemmikreisiraamatutest.

Nädala lõpetan Rahva Raamatu müügiedetabeli 5. kohaga, mis ilmselgelt jääb ka laeks, aga on ikkagi ülearugi vinge tulemus, ega ma arvagi, et Putini inimeste või JJ-ga siin võistlema hakkan. 


Nii et paneme ühe toreda, kuid väsitava nädala nüüd lukku, uued ja hullemad ootavad ees.  


Reede, 15. aprill 2022

Katki (kõige paremas mõttes) / Jenny Lawson

Ma saan ju aru küll, mis selle raamatu ja autori võlu on, koguni nõustun kohati sellega. Nalja saab, lõbus on, mõned kenad momendid ja juhtumised niisamuti, autor suudab enese üle naerda jms.

Miks siis kolm tärni? Kuidagi veidi nagu üle pingutas... keera üks tiir üle, see on hea, aga mitu tiiru enam mitte nii väga. Teiseks, mu jaoks kaotab ühe nalja tuum oma väärtuse, kui seda seitse korda üle korrutatakse. Lugeja ei ole (üldiselt) loll ja küll ta juba aru saab, kui ühe korra oma vaimukat nalja demonstreerid, ent kui sa seda nalja nelja nurga alt üha uuesti ja uuesti lahti seletad, siis teen ma konkreetse naljaloo lõpuks vaid möhh, ja naljakas ka enam ei ole. Tavaliselt on see blogidele iseloomulik, aga no seal on see arusaadav. Ja kui nüüd keegi väidab mulle, et needki on blogitekstid, siis olgu nii, aga raamatusse raiumisel saab ja peab veidi stiili siluma ja ühtlustama.


Kolmandaks, aga see võib minu isiklik veidrus olla, ma ei armasta ilukirjanduslikke tekste, mis on ülepaisutatult vormindatud ja kaootilised... SUURTÄHTEDEGA KARJUMINE, ohtralt kursiivi, rasvases või s õ r e n d a t u d kirjas teksti, erinevaid kirjastiile, loetelusid jms. 

Näiteks: Mari karjub Jürile: "Tule siia!" / Mari karjub Jürile: "TULE SIIA!"

Mulle sobib esimene variant suurepäraselt, ma ei leia, et teine lause kuidagi paremini olukorda edasi annaks. Nii et jah, autor, mul on hea meel tõdeda, et sa kõiki neid töökäsklusi tekstitöötlusprogrammis oskad, olen su üle uhke, aga sa ei pea kõiki oma oskusi ühes tekstis korraga maailmale demonstreerima. 

Tähendab, jõudsingi nüüd vist tõdemuseni, et kui keegi Jenny Lawsoni teksti kallal veidi krõõbitseks, siis saaks siit pööraselt hea asja.

PS. Kui keegi on lugenud sa seda eelmist maakeelset raamatut, siis võiks teada anda, kas seal on sama olukord? Tasub lugeda?

PPS. Vabandust, sai nüüd veidi emotsionaalne see jutt, aga ma tõesti närisin end vaevaga sellest läbi, midagi muud ei ole ka lugeda (kui kirjastaja peaks seda juhtuma lugema, siis täpsustan, et paberraamatut ei ole lugeda).

PPPS. Soovitajat tänan siiski ka, sain vähemasti ära proovitud selle Lawsoni-tüdruku.



Neljapäev, 14. aprill 2022

Esitletud

 

Nagu näha, ei hiilga see blogi kuskilt otsast operatiivsusega, ent kas peakski :) Ajaloo tarbeks paneme siiski mägi maha, et 12. aprill keeras end kalendris rutem ette, kui oleksin soovinud ja üllatuslikult ei juhtunudki midagi hullu. Viru keskuse Rahva Raamat on koduselt hubane, vestluskaaslane tark ja humoorikas (silmast silma kohtusime esmakordselt).

Ja muidugi on mul üüratu rõõm kallite inimeste üle, kes kohale tulid: oli hiidlasi, oli blogi- ja instasõpru, raamatusõpru, kolleege kirjandusilmast ja turismiinimesi. Väga vahva! Suutsite mind meeldivalt üllatada!

Tõsi, endiselt pean möönma, et kirjutada on mul lihtsam, sest mõtet on kergem kindlas sängis hoida. Lobisemises ma osav ei ole ja siis lähevad need mu lohisevad mõtted kõik nelja tuule poole rändama. Oleks võinud ju rohkem reisimisest rääkida, aga mida mina tegin?! Rääkisin valdavalt abieludest ja lahutustest :) Õnneks omad inimesed siiski teavad, et ega ma nüüd päris mingi sariabielluja ja -lahutaja ju ka ole. Aga eks ma siis saan siin lähiajal harjutada seda asja (mulisemise siis, mitte lahutamise), sest tundub, et tuleb üks reisi-podcast´i salvestus ja raamatukogud ja äkki ka Kalamaja päevad jne. 












Pilditänu läheb Pillele (keda ma, muide, nägin silmast silma esimest korda, aga kes on insta-blogimaailmas mu teel olnud pikka aega)!


Ja siis te, nunnupallid, veel hellitasite mind ka sajaga!

PS. Iseendale mäletamiseks, et jõudsin nüüd ka sinna liigasse, millest M.K oma viimases raamatus kirjutas. Koguni kaks seika. 

Reede, 8. aprill 2022

Lõunamaa on olemas

Olin raamatute trükikojast jõudes kirjastuses platsis nagu viis kopikat. Tunne on endiselt imelik, nagu ikka. Tore oli ehk see, et lõpuks ometi oli/on kõik traditsiooniline. Et lähedki kirjastusse kohale ja puha. Mul on mõnes kirjastuses ilmunud raamatud ka nii, et ei olegi silmast silma kedagi näinud. Või et olen näinud lepingut sõlmides, aga hiljem enam mitte. Hiiumaa ilmumise ajal olin saare otsas ketis. Seekord on siis kõik nii nagu "päris".





Lühidalt ajatelge vaadates, siis leping kirjastusega sai sõlmitud vist 2020. aasta jaanuaris. Vaim oli valmis kohe kirjutama hakkama, aga no me teame, mis neil päevil juhtus. Esmalt asusin ise uutesse tööülesannetesse ja ajaga läks kitsaks. Üldsegi, kui sa oled teiste käsikirjade sees, siis kaob endal kirjutamistuhin täiesti nurga taha. Seejärel tuli koroona ja siis leidis kirjastus, et reisimisega on vist nüüd kõik ja kes neid reisiraamatuid ikka loeb ja et paneme pausile või jätaks üldse ära... Mina jälle mõtlesin, et kirjutan ikka vaikselt edasi ja annan ise välja, sest muidu ei saa ma rahu ja ei hakka kunagi seda järgmist raamatust kirjutama.

Nii ma siis tiksusin ja jokutasin, vahtisin lakke ja nokkisin nina ja ikka nagu ei viitsinud kirjutada. Aga ma vähemasti tegin aktiivselt pilte sellest, kuidas ma seda raamatut "kirjutan" :) Nii et mida loometöölisem pilt, seda kahtlasem, et töö ise edeneb.







Kui siis järsku oli kirjastusgraafikus märtsisse "auk" ja novembri lõpus kõlas appikarje. Kes on kirjutanud ja kirjastanud, need teavad, et see on päris lühike aeg (kui sul pole kõik tekst valmis ja koos). Nii ma siis sel ajal, kui teised jõuluvana põlvel istusid ja tüübile lullasid deklameerisid, uhasingi mälu värskendada. Enda keeletoimetajast on muidugi ka kahju, sest tal jäid sel ajal lapsed kasvatamata ja mees söötmata ja üldse oli üks igavene jama. Lohutab vähemasti see, et tal oli lugedes lõbus.

Küpsikud, mis kaalu ei tõsta, sest keegi ei raatsi neid süüa.

Kui ma oleks jäänud oma plaan B (ma tean kahte inimest, kes seda väljendit vihkavad ja ei taha jutu sees kuulda, vabandan teie ees!) juurde, siis oli mul kiiks, et reisiraamatusse ei taha ma fotosid. Tahaks ainult illukaid. Ja on üks inimene, kelle käekiri ja mõtterajad haakuvad minu soovidega sajaga. Jah, ma räägin Lumimarist. Kui nüüd ikkagi läks käiku plaan A, ehk siis "Minu..." sari, mida ju keegi fotodeta ette ei kujuta, siis alguses vajusin longu, et mu Lumimari-unistus korstnasse lendab. Aga kui ei saa tervet revolutsiooni teha, siis tee pool, nii et kaanepildi sain sellise nagu vaja. Sellest ma kirjutan ehk mõni päev pikemalt.

Selline siis on minu "Minu..." sarja trio. 



Rohkem ehk sellesse sarja ei kirjuta (kui Tõnis just ei otsusta mingile uuele saarele kolida ja mul on jälle põhjust uude keskkonda sisse elada). Meenutan, et "Minu Taani" oli mu esimene raamat (2010), kui ma veel päris täpselt ei teadnudki, et neist raamatutest sari kujunema hakkab või et ma ise üldse kirjutamislainele satun. 
"Minu lõunamaa" on kuues raamat ja head teed talle minna!

PS. Ja ikka tuletan meelde, et 12.4 kell 17.30 kohtume Viru Keskuse Rahva Raamatus. Isegi kui te ei viitsi raamatut ennast lugeda, siis äkki läheb vaja voodijala alla või riiulit kaunistama või noh, igasugust praktilist otstarvet on võimalik ju leida.

PPS. Kuna mul on endiselt kuiv periood, siis uue raamatu õnnistasin seekord sisse telefoni katki loopimisega. Ühtlasi on tegemist minu läbi ajaloo esimese katkise ekraaniga.

Neljapäev, 7. aprill 2022

Virgumine / Chopin

 Kui võtta arvesse aeg, koht ja valitsevad normid, siis igati sensatsiooniline lugemine.

Peategelane on noor abielunaine ja kahe lapse ema, kes ühel hetkel hakkab tundma ja mõtlema nagu tänasel päeval nii tavaline: abielu ahistab, mees on lihtsalt... keegi sinuga sama katuse all, lapsed on ju toredad, aga no ei ole ta sellist emalikku tüüpi, edasi leidub seltskonnas alati mõni silmarõõm, siis kunstiga tegelemine... Ja nii see lugu läheb. Täna ei midagi erilist, aga üle-eelmisel sajandil võis see lugejaid šokeerida üksjagu.




Esmaspäev, 4. aprill 2022

Hakkame sättima!

Nüüd on siis asi sealmaal, et kõik teie, mu kolm blogilugejat, võiksite lokid pähe keerata ja seelikul lõhiku otseks sättida, sest järgmisel teisipäeval, s.o 12.4 kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus (teate küll, see on see ilus pood, mis sai äsja ka uhke tiitli ja puha) esitleme selle raamatu  ära.

Raamatupoeesitlust ma ju ei olegi seni kunagi teinud, eks see saab olema teistsugune (no et kui "Minu Hiiumaa" esitlusel sain vahepeal joosta tuppa patja tihkuma, siis raamatupoes tuleb oma põlv vapralt ära väristada). 

Et mul olemine väheke tugevam oleks, tuleb mind toetama Rene "Minu Iirimaa" Satsi.



Raamat on esitluspäeval 10% soodsam, nii et kasutage ka seda võimalust. Pühenduse kirjutan puhta muidu eest, nagu ikka.

Kes kohe sugugi ei saa oma tihedat graafikut enam muuta, siis lähinädalatel võib mind Mae kehastuses kohata ka mitmes toredas raamatukogus, näiteks Kärdlas, Rakveres, Keilas, Haapsalus ja Raplas. Ja kui ka need kohad ei sobi, siis võite alati oma koduraamatukogule vihje edastada, et nad selle tütarlapse kohale telliks. Kõlab veidralt, aga nii see kuidagi käib :)

Pühapäev, 3. aprill 2022

Hiiumaa isehakanud ema

See Ott Arderi luuletus meenutab mulle Avet kõige enam. 


Üle läve lendlev Ave 

Tatsan tasa üle vainu, 
hommik on ja udune, 
üle lendab Alavainu, 
seljas kittel kodune. 

Kuklas pea ja juuksed tuules, 
lendab üle maa ja vee. 
Mõte luules, puna huules – 
minust välja ta ei tee. 

Alavainul omad lennud, 
Avel oma väike luud, 
Ott ja teised vanad kännud 
maha jäävad, mis sääl muud!

Miski tõmbab tartlast läände, 
Ave maandub Hiiumaal, 
sääl ta tormi elu käände 
haldab lummav tasakaal. 

Hiiu saarel tolmu vähem, 
seegi hoopis teine tolm, 
mandritaagast suurem-vähem 
siin saab vabaks üks-kaks-kolm! 

Agul. Tallinn. Üle läve 
astun linoleumile; 
õhuaknast hüüab Ave: 
„Tule jubileumile!“ 

Vaatan välja: Ave lendab, 
seelik sügisvärvides, 
südalinna poole rändab, 
lennul ripsmeid värvides... 

Taas oktoober, jälle juubel! 
Eh, kus Avel ikka veab! 
Palju õnne! Hea, et noobel 
oled ainult siis, kui peab. 

Eks kristalne sügisnukrus 
rõõmus kergelt värele: 
lendle, kallis, üle läve –  
küll ma tatsan järele.


Jubileumi peab Ave sel sügisel juba kuskil mujal, loodetavasti sama nakkava naeruga nagu siin lühikeses klipis, kus ta Anettele pruudiluu tõmbamist õpetab.

Laupäev, 2. aprill 2022

Kuue ruuduga aken / Anu Raud

 Ilus keel, kus iga sõna heliseb ja igal sõnal on kaal.

Rahulik kulgemine.
Mineviku meenutused ja mõtisklused argistest tegemistest.
Ülistuslaul loodusele.
Viljandimaa.
Lihtsalt ilus.
Hing puhkab selliseid tekste lugedes.
Pühitsedes elu...



Hinnad

Hinnatõusu me oskasime kõik ette näha, ent kas ka nii suurt? Kas ja kui palju teised oma teenuste hindu tõstavad? Äkki peaks ka? Ma sain aasta alguses suure hädaga oma teenuste hindu napp 10% tõstetud, halleluuja! Ei taha mõeldagi, mitme aasta peale see väike tõus nüüd oligi :) Majutushindu tõsta ei tahtnud, lihtsam on maja kinni panna.

Üüriturg on sajaga eest ära jooksnud. Ukrainlased on sellele sedasi lajatanud, et noored eestlased nüüd nutavad, silmad pihus. Rahamaiad omanikud eelistavad muidugi ukrainlasi, sest sealt saab rohkem. Niimoodi otse ütlevadki telefonis. Põnev vaadata, kuhu see kõik välja viib. 

Kinnisvaraturg möllab samuti. Alumise hinnaklassi objektid tõmmatakse tundidega ära. Ei olegi aru saanud, kas need kuni 20m2 korterid ostetakse investeerimiseks, sest rahast lahtisaamise hirm on kohati vist nii massiline. Ja no kui muidu enam midagi mõistlikku üürida ei jaksata, siis neid ehk ikka välja rentida.

Tuleme väiksemate asjade juurde. Juuksuriteenuse hind paneb mind endiselt hämmingus silmi pööritama. Ma tahaks päriselt teada, palju teised selle eest maksavad. Ma tegelikult ei saa enam neist lisateenustest üldse aru. Vanasti, või noh, mõned aastad tagasi, oli asi lihtne ja selge: värvid, lõikad, pesed, föönitad. Lihtne. Mingi hetk läks moodi teha pesemise käigus mask või midagi. Ilmselt maksab see lisakopika. Siis läks moodi toonimine. No et sul värvitakse küll väljakasv või tehakse triibud, aga toonitakse ka kupatus. Ilmselt jälle lisakopikas. Kusjuures need on teenused, mille kohta keegi ei küsi, ei paku, ei hoiata, aga küllap need siis maksavad. Ja nii need hinnad on üles kerinud juba enne elektrihinna kerkimist. Ma enam ei mäleta aega, mil juuksuris sai käidud alla 100 euro, seni õnneks veel üle 140 pole läinud. Ootan huviga järgmist visiiti, et mis siis seekord vastu vaatab. Kusjuures ma vaatan, et ainuke, mis aitab natukenegi hinda allpool hoida on see, et käid mitme erineva juures vaheldumisi. Kui käid järjest ühe juures, siis see kerib stabiilselt hinda üles. Et kunagi tähendas püsikliendiks olemine paremat hinda, nüüd on vastupidi. Tegelikult kehtib sama ju ka mobiilsideoperaatorite juures, kui nüüd hästi järele mõelda. Ikka pead ähvardama teenusepakkujat vahetada või hakkama ära minema, ja alles meenub, et ups, sa oled 20+ aastat meie klient olnud.

Järgmine šokk on kosmeetik. Lisateenustega on siin samad lood mis juuksuriski. Hirmsasti tahavad maski ajal sind masseerida, pärast selle moodi tulekut on hinnad ka hüppeliselt tõusnud. Nüüd siis tuli järgmine hinnatõus. Eile üllatati ka siin mind kolmekohalise numbriga. Mis järgmiseks? Ja üldse, kas kellelgi õnnestub ilma suurema sõdimiseta vahel teenuste nimekirjast ka odavama otsa protseduur saada? Ma võin mis iganes jutuga minna, aga millegipärast vajab mu nägu alati ikka ülemise hinnaotsa protseduure :) 

Mis meil siin veel tõusnud on? Ah jaa, praamipiletid. Tõsi, meil oli omast laiskusest trikitamine seni tegemata, nüüdne hinnatõus pani meid jalgu kõhu alt välja ajama ja need sammud ette võtma. Seega ülesõidu eest maksame nüüd vähem kui enne hinnatõusu. Loomulikult arutletakse, et kas ja mil määral mõjutab see suvist turisti... Ehk mitte nii väga, sest kui sa turistina tuled ehk 10 aasta jooksul korra saarele, siis kannatad selle veidi kallima üleveo ju ära. Kõige enam saidki praeguse hinnatõusuga pihta n-ö suvehiidlased. Aga kui ei jaksa sõita, eks siis müüvad soomlastele ja venelastele maakodud maha, nagunii me siin igast otsast seda Eestimaad maha parseldame, mis need saaredki siis ära anda pole.

Toiduhindadest võiks ka rääkida, aga selles osas on suuremad "rõõmud" alles ees.

Jesver, kui masendav jutt tuli. Tegelikult minge parem õue päikest nautima ja tuppa tulles võtke ette Anu Raua "Kuue ruuduga aken", see on nii armas raamat. Loen seda juba mitu-mitu päeva, sest ei raatsi liiga palju korraga lugeda. Kui sellised kahe jalaga maa peal ja eluterve mõtlemisega ilmatargad kaovad, mis siis saab? Näed, jälle läks kurvaks ära :) Mul see kevad ikka kuidagi ei õnnestu neid helgemaid noote üleval hoida.