Linnutee koodid / Epp Petrone

 Uhh, nii palju mõtteid mul peas, kõik kuidagi läbisegi. Palju vastuseta küsimusi, eriti mis puudutab päriselt "valmistumist"...

Olenevalt katastroofi iseloomust võib ka pildil olevat ehitist pidada mõnes mõttes valmistumiseks 😀 Tõsi, Saarnaki laid asub siin kole lähedal ja see on tuntud teiste tsivilisatsioonide külastuspaik, seega asukoht ei ole ehk kõige parem...

Esmalt lühikokkuvõte neile, kes pikka juttu ei viitsi lugeda: on noor peategelane Eeva, kes satub ülikooliloengus karismaatilise šamaan-võluri Diego lummusesse. Üheskoos lükkavad jumalageeniga äravalitud maailmalõpuks valmistumise lumepalli veerema. Võrdlemisi suure osa moodustab valmistumine konverentsiks ja konverents ise (lugejale esitletakse lühidalt hulk teooriaid). Seejärel tundub olevat/on lõpp käes ja järgneb põgenemine ja uue elukorralduse sisse seadmine.

Siin on nüüd "kõik" teemad koos, mis tähendab, et algajale vandenõuteooriate (ma ei tahaks tegelikult seda terminit kasutada, sest nagu me hästi teame, nende hulgas on piisavalt palju ka tõde, aga parema mõiste puudumisel jäägu siis nii) maailma sisenejale tuuakse kandikul kätte hulk erinevaid võimalusi olnust ja tulevast: varasemad tsivilisatsioonid, Tagapäikesemaa, päikesetormid, UFO-d, radioaktiivsus, püramiidid ja energiaväljad, šamaanidega rännud, viirused jne, jne. Ilmselgelt on seda kõike korraga liiga palju, teisalt info ülekülluse käes vaevleme nii ehk naa iga päev, seega äkki tahab autor selle laviiniga lihtsalt karikeerida tänast päeva?

Võib-olla selle ülekülluse pärast ei läinudki esimene pool mu jaoks hästi jooksma, tekitas segadust. Tempot tõmbas veidi maha ka kirjeldav-jutustav stiil, tahtsin hüüda: lähme nüüd asja juurde, see kõik on sissejuhatus, räägime asjast! Kui kätte jõudis aeg põgeneda, siis läks loo tempo paika, tekkis põnevus ja tekkis minul kui lugejal ka kohalolekutunne. Sealt edasi hakkas mind huvitama nii nende minejate peades toimuv kui otse loomulikult ka lahkumise praktiline külg. Neid kaht aspekti oleks isegi rohkem süvitsi tahtnud, see intrigeeris. Sest mind on alati köitnud mõte "sellest hetkest", hetkest, mil tuleb otsustada. Olgu selleks sõda või mingi muu katastroof, siis sageli ei ole ju olemas selgelt mõistetavat ja kõigile samaaegselt kohale jõudvat hetke. Kellegi haarab paanika liiga vara ja ta teeb liiga radikaalseid saame. Keegi märkab ja kavandab, aga läheb (võimalusel) igapäevaeluga siiski edasi. Koroona algus oli selles mõttes fantastiliselt hea õpikunäide.

Kas Eeva lükkas paanika-lumepalli liiga vara veerema, ses osas lugejale vastust ei anta. Ja kas üldse oli põhjust põgenemiseks... Aga eks see nii nende suuremate jamade korral ongi. Nii et üks väärt mõttekoht.

Kõrvalteemana, mis ei ole selles raamatus kuigivõrd tähtis, ent mis mind on alati selle nn uhhuu-maailma juures paelunud, see on vaimsed väärtused vs. elu materiaalne pool. Siin puudutatakse seda vastuolu põgusalt kõneldes Eeva tööst. Eeva on edukas reklaamiäris, nentides ka ise, et tema töö on maailmale karjuda: ostke! ostke! ostke! Samas nad Diegoga loomulikult mõistavad hukka mõttetu rabelemise, asjade ja rahaihaluse. Aga kui on vaja reaalselt valmistuda, leida koht, see vajalikuga varustada, sõnaga, teha kõik ettevalmistused, siis sõnastavad nad oma eesmärkides võrdlemisi selgelt, et vaja on finantsvahendite poolest rikkaid tüüpe (keda eelnevalt küll vist ahvinimesteks peeti). Mu jaoks on selles alati teatav terav vastuolu olnud.

Tagakaanel on õhku visatud dilemma, et kas see on hoiatuslugu või huumor kellegi aadressil. Tundub, et nii üht kui teist. Hoiatuslugu ses mõttes, et mingid mõtteeokesed ju annab kätte, võib-olla mitte niivõrd tõsiselt maailmalõpu teemadel, aga erinevate manipulatsioonide suhtes. Nali on see aga mu meelest inimeselooma aadressil. Ole kui tark ja kõrgetes vaimsetes sfäärides kulgeja tahes, inimlik nõrkus, lollus ja võimuiha saavad su ikka kätte.

PS. Unustasin öelda, et raamatu kaaned mulle hullult meeldivad!