Ma küll vaimustusin Irvingu "Garpi maailmast", aga "Siidrimaja reeglid" on isegi üks nõks parem. Irving on lihtsalt nii hea jutuvestja, teemasse süvitsi mineja, et puhas rõõm lugeda. Ja need pisukesed teravad humoorikad torked, mis pole tõlkes kaotsi läinud, on veel kirsiks tordil. Enne haigevoodisse jäämist tirisin raamatukogu Irvingust tühjaks, kuigi ühelt raamatult teisele üle minekuks kuluks siia vahele ka midagi muud ära.
Tegevus toimub peamiselt ühes jumalast hüljatud paigas asuvas lastekodus ja hiljem ka õunaaiandis. Omad reeglid on mõlemas. Kellele millised reeglid, millal tuleb reeglitest kinni pidada ja millal reegleid rikkuda, ja kui palju eetilisi küsimus, mille üle pead murda... Lastekodu, kus tehakse jumala tööd: abort või järjekordne orb? See värvikas seltskond ongi romaani maiuspala: eetrisõltlasest lastekodu juhataja Larch, tema abilised õde Edna ja õde Angela, sealsed orvud, nende seas Homer, kellest Larch kasvatab enda töö jätkajat, jne.
Loomulikult ei saa Irving taas mööda endale südamelähedastest teemadest, eriti neist, mis seotud meeste ja naiste suguelunditega. Tõsi, seekord on need kirjeldused asjakohased, sest ega neist üksikasjalikest abordi ja sünnituse kirjeldustest väga teisiti saagi rääkida. Aga mingi oma teema autoril sellega on küll, ma vaatan.
Rahvas hääletas, et järgmiseks peaksin ma lugema "Kuni ma su leian", nii et... läksime!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar