Reede, 14. jaanuar 2022

Garpi maailm / Irving

 Tagaridadest kostis nurinat, et miks instas mitu päeva pole ühtegi loetud raamatute postitust, et kas jätsin maha. Ei jätnud, loen tegelikult praegu kolm korda kiiremini ja nelja asja korraga. Neljast kolm pole lihtsalt veel ilmunud. 

Öökapilektüür on, tõsi küll, juba nädal otsa sama raamat. Pole ammu ühtegi asja nii pikalt lugenud, esimene ots hakkab ununemagi juba. Aga raamat on hea, isegi väga. Tagakaanel lubati humoorikat ja siivutut romaani ja seda ma ka sain. Tegelased on nii värvikad, et pühid mitu korda silmi ja loed edasi. On rikas peretütar, kes hoopis põetajaks hakkab, lapse otsustab saada "omal moel", kasvatada teda endale meelepärasel viisil ja... no nii kasvabki Garpist selline omamoodi mees. "Koduperenaine", kes armastab maadlust, seksi ja kirjutamist. Need kirjutamismängud, kuidas ja millise nurga alt segunevad tegelikkus ja kirjandusmaailm, see on veel omaette rõõm. Jah, see ongi raamat raamatus, lisaks on siin veel mitu pikemat Garpi kirjatükki. Enamasti mulle see võte eriti ei istu, aga seekord oli päris põnev neidki lugeda. Eks muidugi lõpuks läks see asi väheke perversseks kätte ka, aga no mõni mõis.

Ja see, kuis autor, hoolimata hullust tekstimassiivist, suudab otsad veidralt kokku viia, on samuti nauditav (nt Garp, kes ema hoolealustesse ellendžeimslastesse alul veidi põlastavalt suhtus, oli ka ise ühel hetkel, lõuad traatidega kokku tõmmatud ja keeletu ja pidi suhtlema sedelikeste vahendusel jms).

Ei, mõnusalt sürr tohuvabohu, mulle hullult meeldis.

P.S. Kui kellelgi on Irvingult veel midagi tõsiselt head soovitada, siis ärge hoidke end tagasi!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar