Reede, 28. jaanuar 2022

Siidrimaja reeglid / Irving

Ma küll vaimustusin Irvingu "Garpi maailmast", aga "Siidrimaja reeglid" on isegi üks nõks parem. Irving on lihtsalt nii hea jutuvestja, teemasse süvitsi mineja, et puhas rõõm lugeda. Ja need pisukesed teravad humoorikad torked, mis pole tõlkes kaotsi läinud, on veel kirsiks tordil. Enne haigevoodisse jäämist tirisin raamatukogu Irvingust tühjaks, kuigi ühelt raamatult teisele üle minekuks kuluks siia vahele ka midagi muud ära.

Tegevus toimub peamiselt ühes jumalast hüljatud paigas asuvas lastekodus ja hiljem ka õunaaiandis. Omad reeglid on mõlemas. Kellele millised reeglid, millal tuleb reeglitest kinni pidada ja millal reegleid rikkuda, ja kui palju eetilisi küsimus, mille üle pead murda... Lastekodu, kus tehakse jumala tööd: abort või järjekordne orb? See värvikas seltskond ongi romaani maiuspala: eetrisõltlasest lastekodu juhataja Larch, tema abilised õde Edna ja õde Angela, sealsed orvud, nende seas Homer, kellest Larch kasvatab enda töö jätkajat, jne. 

Loomulikult ei saa Irving taas mööda endale südamelähedastest teemadest, eriti neist, mis seotud meeste ja naiste suguelunditega. Tõsi, seekord on need kirjeldused asjakohased, sest ega neist üksikasjalikest abordi ja sünnituse kirjeldustest väga teisiti saagi rääkida. Aga mingi oma teema autoril sellega on küll, ma vaatan. 



Rahvas hääletas, et järgmiseks peaksin ma lugema "Kuni ma su leian", nii et... läksime!


Neljapäev, 27. jaanuar 2022

Teekond maailm / Remsu

Päris kopsakas valik lugusid; varieeruvad paigad (Vastseliinast maakera kuklapooleni) ja aeg (täitsa arvestatav osa lugusid on toimunud autori nooruspõlves või taasiseseisvunud vabariigi segastel algusaegadel).

Mõnus kulgemine, mulle meeldis. Ja just nimelt see kultuurilooline pool. Ei ole pelgalt reisikiri, ei ole ka vikipeedialik ümberkirjutus ja mis peamine – ei ole ka autor vajunud tüüpilisse giidijutu-uttu (mis on alati kerge juhtuma, kui giid lasta reisijutte kirjutama). Lisaks erinevatele põnevatele paikadele jutustab see raamat samavõrd palju meist endist, meie minevikust.

Nii et kindel soovitus. Aga lugeda soovitan aegamisi, see pole kiiruga ja korraga lugemise lektüür. 

Ja kuigi tundub hea mõte haige olles endale võimalikult kopsakaid raamatuid varuda, siis õppige mu vigadest ja võtke ikka õhemaid. Pagana raske on neid telliskive käes hoida. Remsu lõpetasin tegelikult paar päeva tagasi, täna lõpetasin järjekordse Irvingu... ja no sõrmeliigesed on ikka sajaga paistes ja kätest jõud otsas.



Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Näpuotsaga lugemist

 "Evolutsioonibioloogi päevik" Tuul Sepp

Idee väga tore: jälgida kindla perioodi vältel oma igapäevaelu ja tekkinud seosed/mõtted/küsimused enda erialaga siduda ja hästi lihtsustatult neist teistelegi kirjutada. Eks meil kõigil ole iga päev miljon miksi peas kumisemas. Miks me naeratame või vihastame, mis teema on nende beebiga magamata öödega, kust on tulnud head-ööd-musi komme, kas intelligentsus on pärilik, miks me joome kohvi, aga mõni muu sõltuvus, näiteks seebikad, ja samas vaimus edasi. Sõnaga, eluline kraam puha.

Üldpilt mõjus kuidagi liiga pinnapealselt, ma ootasin sageli mingit tuumakamat selgitust. Selgitused lõppesid nii mõnigi kord enne, kui jõudsid õieti alatagi :) Ilmselt minu valed ootused lihtsalt. 

Muidu on ju igati tore tekst (kui sind huvitab kellegi võõra perekonna argielust lugeda, blogilikus stiilis, mõnusalt lõdvalt), väike huumor sinnajuurde. 





"Rõõmukoda" Edith Wharton

Jaa, nüüd ma saan aru küll, miks see raamat nii mõnegi lugeja ära ehmatab. See lükkab su ikka tõsise hooga tagasi 20. sajandi alguse romantilisse hämusse. Tõsi, siin on kaks erandit. Esiteks, on tekst nauditavalt kurvikas, pakkudes täiesti omaette elamuse. Ja teiseks, siinne kangelanna oli omas ajas ilmselt võrdlemisi erandlik ja uudne nähtus. Noor naine, kes kõigi ajastule omaste märkide kohaselt peaks silme ees hoidma vaid üht sihti - ruttu mehele ja jõudsalt aega surnuks lööma -,  ei tee seda mitte. Seda hoolimata tõsiasjast, et ta on korralikus materiaalses kitsikuses ja ühtlasi elab väga lõbusat ja seltskondlikku elu paljude jõukate meesterahvaste seltskonnas. Ikkagi põhimõtetega naine.



Reede, 14. jaanuar 2022

Garpi maailm / Irving

 Tagaridadest kostis nurinat, et miks instas mitu päeva pole ühtegi loetud raamatute postitust, et kas jätsin maha. Ei jätnud, loen tegelikult praegu kolm korda kiiremini ja nelja asja korraga. Neljast kolm pole lihtsalt veel ilmunud. 

Öökapilektüür on, tõsi küll, juba nädal otsa sama raamat. Pole ammu ühtegi asja nii pikalt lugenud, esimene ots hakkab ununemagi juba. Aga raamat on hea, isegi väga. Tagakaanel lubati humoorikat ja siivutut romaani ja seda ma ka sain. Tegelased on nii värvikad, et pühid mitu korda silmi ja loed edasi. On rikas peretütar, kes hoopis põetajaks hakkab, lapse otsustab saada "omal moel", kasvatada teda endale meelepärasel viisil ja... no nii kasvabki Garpist selline omamoodi mees. "Koduperenaine", kes armastab maadlust, seksi ja kirjutamist. Need kirjutamismängud, kuidas ja millise nurga alt segunevad tegelikkus ja kirjandusmaailm, see on veel omaette rõõm. Jah, see ongi raamat raamatus, lisaks on siin veel mitu pikemat Garpi kirjatükki. Enamasti mulle see võte eriti ei istu, aga seekord oli päris põnev neidki lugeda. Eks muidugi lõpuks läks see asi väheke perversseks kätte ka, aga no mõni mõis.

Ja see, kuis autor, hoolimata hullust tekstimassiivist, suudab otsad veidralt kokku viia, on samuti nauditav (nt Garp, kes ema hoolealustesse ellendžeimslastesse alul veidi põlastavalt suhtus, oli ka ise ühel hetkel, lõuad traatidega kokku tõmmatud ja keeletu ja pidi suhtlema sedelikeste vahendusel jms).

Ei, mõnusalt sürr tohuvabohu, mulle hullult meeldis.

P.S. Kui kellelgi on Irvingult veel midagi tõsiselt head soovitada, siis ärge hoidke end tagasi!



Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Hiiumaa













 

Tähelepanekud:

- Hiiumaa on sama koha peal;
- kultuurihooaeg sai avatud (tänavu koos sportlastega);
- uus spordikeskus on tore, aga #sportonsaatanast ja väga tihti ma sinna edaspidi siiski ei satu;
- rõõmsaid uudiseid külas napib;
- ise nikastasin üks öö kaela ära (!), lootsin paari tunniga kombes olla, aga nii see vist ei lähe;
- meie kitseke on endale jälle kaaslase leidnud, juhuu!
- leevikesed hängivad ka jälle aktiivselt akna taga;
- punkti panen 12.01.2022. 

Esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Helsingi helistikud / Kivisilla

 Helsingi helistikud või Pääsküla pahinad, ei teagi, kumba on rohkem. Mulle Pääsküla-hetked sümpatiseerisid enamgi. Õrn ja igatsev, veidi tundlev. Kaunikeelne ja sulnisõnaline.


Hundil on maitset. Jätkuvalt.



Pühapäev, 9. jaanuar 2022

Teeks selle asja siis selgeks

 Et meil siin majas tüli taevani ei tõuseks, palun tarkade klubilt abi.

Eilne "Suus sulav Eesti" tõstatas küsimuse ja ühes sellega suure segaduse, et mis on mis:

- kas kaamlitatt on sama, mis kaamliila, või on seal ikka mingi erinevus?

- kas on ka erinevus, mida öelda kakao- ja mida karamellkisselli kohta?

- ja kas mõni neist koledatest nimedest käib ka piimakisselli kohta?


Rohkem küsimusi hetkel ei ole, tänan tähelepanu eest :)


P.S. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma pühapäeva hommikul kell 5 midagi sellist kirjutan...

Laupäev, 8. jaanuar 2022

Anomaalia / Le Tellier

 Äge ülesehitus ja põnev lugu, miskit pole ütelda. Mulle sellised "mustmiljon lahtist otsa ja siis lõpuks otsad kokku"-lood meeldivad. Tõsi, seekord olin mina lugejana vilets ja väsisin lõpus ära, aga tunnistan ausalt oma pattu - lugesin seda mitmel ööl ja üsna väsinuna. Teie ärge sama viga tehke, pea olgu ikka puhanud ja selge ja soovitavalt võiks üldse ühe soojaga lugeda. 

Ilmselt on see nüüd ka üks sellistest raamatutest, mille peaks lõpuni jõudes uuesti algusest ette võtma... 




Reede, 7. jaanuar 2022

Kroonika

Avastasin üllatusega, et pole ammu Tallinnast lahkunud, võiks vist isegi täpsustada, et kesklinnast. Hiiumaaga samuti nullseis, kuigi selle ma täna parandan. Mul on mingi üleküllastus korraks tekkinud, just see ümberpaiknemine, asjad kokku-asjad lahti. Ei viitsi. Pole isegi lennupileteid enam ammu vaadanud. Ilmselt on oma osa ka teraapilisel kirjutamisel, isu saab täis.

Aga aasta viimases otsas kõlas Pärnu siiski päris hästi. Wasa Resort SPA oli esimest korda menüüs. Rahulolu võiks kirjeldada ülivõrdes, soovitan! Kui oli midagi, mis ei meeldinud, siis ehk õrn ülerahvastatus, aga ega suurelt pühade- ja puhkuseperioodilt polegi vähemat oodata. Toad olid mõnusad, läbikostvus olematu, hoolitsused tasemel, toas veini palju (täpselt nii, normaalmõõdus pudelid olid ilusti olemas, mitte ainult need minipudelid). Eriline kiitus ka restoranile! Neid spaade restosid ma tavaliselt ei usalda ja olen ikka linna peale kõmpinud. Wasa oli aga nii hea, et linna sööma ei jõudnudki :)


Ema kannatused...












Ärge küsige, mis need pärnakad sellega öelda tahavad...


Aastavahetuse blond hetk oli see, kui ma arvasin, et kümme minutit enne südaööd õue minnes on mõnel Toompea vaateplatvormil õudselt äge ilutulestikku vaadata. No isegi, kui poleks seda paksu udu ja ilutulestikusuitsu olnud, siis njah...Seda rahvasterännet vaadates, oleks võinud aru saada, et sinna pole mõtet minna. Ei näinud midagi.





Uusaastahommik algas sellega, et elu õieke lasi Juveeli kohvilusika hunti. Ilus ja hele metalne kolin andis aimu, et seekord on hundikurgus midagi enamat kui avokaado- ja banaanikoored :) Nagu pildilt aimdub, siis lusika saba läkski hundu kõhtu. Päris vinge relv. Oma sõrmi vist ei taha sinna väga enam toppida :))))




3.01 oli  meil Niguliste kiriku salakäikude ekskursioon enne pikka sulgemist. Järgmine kord sinna minnes peaks seal olema siis lift, mis sind viuhti! üles vaateid imetlema viib. Meie pidime seekord ise turnima. Mu reielihased on sellest nii haiged, et järgmisel hommikul oleksin kodus trepil kukkunud. #sportonsaatanast








Nagu näha, on jõuluturg kokku korjatud.


Elu õieke vedas mind maitsma viimaste aegade tänavatoidu hitti. Muidugi on pannakad alati head, kui sa pole ise õli- ja võihaisu sees neid kolm tundi küpsetanud. Süüa saingi põhiliselt soolaseid, sest magusad pannkoogid vehkis kajakarakas sisse. 




Loomulikult valasin oma pahameele välja insta-story´sse, mispeale Kooker oli nii armas ja tegi mulle lohutuseks järgmisel päeval uued magusad pannkoogid. Need läksid igaks juhuks kaanega karpi ja panin nendega õkva kodu poole ajama.




 

Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Tasakaal

 See raha, mis muidu läks talvisele n-ö pikale reisile, läheb tänavu elektriarvetele :)




Linn pole juba paar nädalat seda lühtrit põlema pannud, ei tea, kas suure elektriarve hirmus :)


Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Kui jumalad langevad...

 Jaa-jaa, ma tean, et see pealkiri on veidi dramaatiline, aga just nii ma end tunnen. Asja võimendab veel seegi, et ma just hiljuti mõtlesin enda blogis ja instas jälgitavaid läbi kerides, et suur osa neist, kes mulle korda lähevad, on ühtlasi ka nime- ja/või nägupidi teada, et polegi enam palju päris-päris anonüümikuid jäänud. Aga need, kes on, noh, need on sellised, kes võikski saladuseks jääda, et äkki ma pettun või pean oma peas olevat kujutluspilti liigselt korrigeerima hakkama... See kujutluspildi korrigeerimine on loomulikult lihtne variant, sellega tuleb toime. Hullem on, kui see luust ja lihast inimeseks saanud tegelane mingeid hargnemisi mööda sulle liiga lähedale potsatab. Siis on selline tunne, et meh, mis mõttes, mind on 13 aastat julmalt petetud?!

Ja nüüd saingi nätaki vastu vahtimist... just üks neist, keda tahtsin peitu jätta, paljastus. Ma olen alles šokis.

Kuidas teil, pikalt blogimaailmas olnutel, lood on? On teil selliseid, kes on nii anonüümsed, et no kohe on ja kelle kohta te ka ei tahaks teada? Kas teile meeldib, et blogijal/instagrammeril on "nägu" ka olemas või pigem mitte?


P.S. Saatuse iroonia, et paljastus toimus läbi raamatute ja lugemismuljete.

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Palk/Õnnepalu


Täiesti minu masti jauramine ja heietamine. Looduskirjeldused ja kohalik kirjanduselu, väikesed intriigid ja solvumised, kirglik kirjanikupalga teema, väidetav põlu alla sattumine, OÜtamine. See kõik siis selline kergemat sorti foon, keerulisemaks läheb isa surma ja depressiooni osas, ent needki jutud siiski mõistlikud ja meeldivad. Südamlikud ja siirad. 

Üsna raskemeelne kraam, nagu Õnnepalul ikka viimasel ajal. Tagasi vaatamine, kahetsemine, valesti elatud elu, valed otsused, valed armukesed, surma ootamine, aga samas ka mitte... Kas nii või naa, kas siia või sinna... Palju segadust ja keerulisi dilemmasid.

Saarelt lahkumine, jälle uus maja, mida üles vuntsima hakata. No kõik see  vana ja tuttav teema. Nii et kui see sulle meeldis juba ennemuiste, siis meeldib ka see raamat. Kui väänlesid igavuses ja ahastuses Õnnepalu eelmisi asju lugedes, siis ära hakka seda üldse ette võtmagi.

Mulle meeldis.