Reede, 7. jaanuar 2022

Kroonika

Avastasin üllatusega, et pole ammu Tallinnast lahkunud, võiks vist isegi täpsustada, et kesklinnast. Hiiumaaga samuti nullseis, kuigi selle ma täna parandan. Mul on mingi üleküllastus korraks tekkinud, just see ümberpaiknemine, asjad kokku-asjad lahti. Ei viitsi. Pole isegi lennupileteid enam ammu vaadanud. Ilmselt on oma osa ka teraapilisel kirjutamisel, isu saab täis.

Aga aasta viimases otsas kõlas Pärnu siiski päris hästi. Wasa Resort SPA oli esimest korda menüüs. Rahulolu võiks kirjeldada ülivõrdes, soovitan! Kui oli midagi, mis ei meeldinud, siis ehk õrn ülerahvastatus, aga ega suurelt pühade- ja puhkuseperioodilt polegi vähemat oodata. Toad olid mõnusad, läbikostvus olematu, hoolitsused tasemel, toas veini palju (täpselt nii, normaalmõõdus pudelid olid ilusti olemas, mitte ainult need minipudelid). Eriline kiitus ka restoranile! Neid spaade restosid ma tavaliselt ei usalda ja olen ikka linna peale kõmpinud. Wasa oli aga nii hea, et linna sööma ei jõudnudki :)


Ema kannatused...












Ärge küsige, mis need pärnakad sellega öelda tahavad...


Aastavahetuse blond hetk oli see, kui ma arvasin, et kümme minutit enne südaööd õue minnes on mõnel Toompea vaateplatvormil õudselt äge ilutulestikku vaadata. No isegi, kui poleks seda paksu udu ja ilutulestikusuitsu olnud, siis njah...Seda rahvasterännet vaadates, oleks võinud aru saada, et sinna pole mõtet minna. Ei näinud midagi.





Uusaastahommik algas sellega, et elu õieke lasi Juveeli kohvilusika hunti. Ilus ja hele metalne kolin andis aimu, et seekord on hundikurgus midagi enamat kui avokaado- ja banaanikoored :) Nagu pildilt aimdub, siis lusika saba läkski hundu kõhtu. Päris vinge relv. Oma sõrmi vist ei taha sinna väga enam toppida :))))




3.01 oli  meil Niguliste kiriku salakäikude ekskursioon enne pikka sulgemist. Järgmine kord sinna minnes peaks seal olema siis lift, mis sind viuhti! üles vaateid imetlema viib. Meie pidime seekord ise turnima. Mu reielihased on sellest nii haiged, et järgmisel hommikul oleksin kodus trepil kukkunud. #sportonsaatanast








Nagu näha, on jõuluturg kokku korjatud.


Elu õieke vedas mind maitsma viimaste aegade tänavatoidu hitti. Muidugi on pannakad alati head, kui sa pole ise õli- ja võihaisu sees neid kolm tundi küpsetanud. Süüa saingi põhiliselt soolaseid, sest magusad pannkoogid vehkis kajakarakas sisse. 




Loomulikult valasin oma pahameele välja insta-story´sse, mispeale Kooker oli nii armas ja tegi mulle lohutuseks järgmisel päeval uued magusad pannkoogid. Need läksid igaks juhuks kaanega karpi ja panin nendega õkva kodu poole ajama.




 

1 kommentaar:

  1. Nii tore, et said spaatada! Pärnu on äge! Ja mina kade...
    Ajasid täiega pannkoogiisu peale:)
    Seiklusi on Sul ka alati sajaga - super!:)

    VastaKustuta