Vestlused Priiduga. Lahutus / Heidit Kaio

 Mitte asjata ei õnnitleta lahutajat, sest lahutus ei ole lõpp, vaid see on algus. Algus võib see olla sõjale (halvemal juhul) või algus põnevale arenguteele ja uuele huvitavale elule (paremal juhul ja enamasti).

Igal lahutusel on oma koht ja laul ja söök ja kleit... minu kommid lipsasid seda raamatut lugedes ka pildile🙂

Heidit Kaio on raamatuks vorminud nopped enda abielust, lahutuseni jõudmisest, sõprade/tuttavate sarnastest kogemustest ja vestlustest sõprade ja psühholoogidega. Ja kuigi mingites detailides on iga lahutus isemoodi, siis etapid tunneteskaalal on laias plaanis siiski sarnased. Nii et kellel isiklik kogemus tagataskust võtta, siis põnev on võrrelda. Väga lobe lugemine, läks vist poolteise õhtuga, aga kirjutada sellest on raske: kas kirjutada raamatust või loost? Ja kui loost, siis kuidas sa kommenteerid teise elu üht väga erilist ja elumuutvat verstaposti. Lisaks ei ole sa ju selle teise inimese kingades käinud.

Kaks aspekti, mis on antud loos väga hästi ja mille võiksid tulevased lahutajadki kõrva taha panna :). Esiteks, ümbritseva tugisüsteemi mõõdutundetu kasutamine. Ripu toru otsas, ummista sõprade messengeri ja kirjakasti, rääkimata lõpututest tundidest koos diivaninurgas jauramisest. Autor seda tegi ja ehk päästis see ka hullemast. Teiseks, analüüs. Liialdada sellega muidugi ei maksa, sest muidu ajad end ise lõpuks hulluks, ent veidi mineviku lahkamist ja ühtlasi kõrvutamist tarkade teooriatega mõjub hästi, osadele igatahes mõjub.

Raamatu ilmudes märkasin sapiseid kommentaare ja etteheiteid autori aadressil, mille sõnum väga konkreetne: miks pesta avalikkuse ees musta pesu. Tegelikult lugedes ei jää mingit musta pesu pesemise tunnet. Tõsi, olid mõned teravad nurgad, ehk vaevalt kümmekond, mille puhul tundus, et autor vajanuks veel aega, raamat oleks võinud paar aastat oodata. Aga mul on tunne, et need olid nii napid teravused, nii möödaminnes õhku visatud, et ilmselt suur osa lugejaist neile tähelepanu ei pööragi. On uskumatu, kui palju meie sisemine temperatuur muutub, kui vaid veidi aega anda. 

Mõtlen, et hästi põnev oleks, kui nüüd teine osapool ka raamatu kirjutaks. Mitte mingit ärapanemist või sõda ei oota, lihtsalt kainet ja elutervet teise poole vaatenurka tahaks, sest me teame ju kui erinevalt kaks samas paadis olijat oma teekonda näevad ja kirjeldavad. Praegu on meil siiski ainult ühe osapoole nägemus. 

P.S. Väga kaval pealkiri, kes loeb, see mõistab ;)