Oktoobrikuu inventuur

Korfu mõtted on suisa septembrist ripakile jäänud, aga ega sel teemal olegi pikalt jaurata. Ma teadsin, et nii läheb, aga küllap suveväsimuse välja uhamiseks oli siis seda lebopuhkust vaja. Vaimule selline puhkus muidugi midagi ei anna. Samas, nagu kiuste, vajus sellesse aega ikkagi üks töö ka, nii et parem oligi, et suuremat ringi traavimist ei teinud, sain basseini veeres telefoniekraanil oma tööd nokkida. Seega tuleb tõdeda, et eelmine Korfu-reis meeldis mulle oluliselt rohkem. 

Meie tuba

Mina ja mu sõber Larry

Ajastule omased faktid peab ju ka talletama. Maskid ees kauplustes ja ühistranspordis. Hotellialal vaid söögisaali sisenedes ja toitu tõstes, siis prantsatad oma laua äärde, rebid maski eest, sööd ja köhid ja pritsid tatti kõrvallaua tüüpidega lobisedes. Seejärel tõused ja lähed toitu tooma, paned jälle ontlikult maski ette. Hästi loogiline on tegelikult kogu see komejant. Ah jaa, toitu tõstes vead ühekordse kilekinda ka kätte.

Tulin koju ja võtsin hoopis järgmised lennupiletid ära, et ehk siis on rohkem jaksu seiklemiseks.

Kinos olen käinud mitu korda, aga veidral kombel ei tule mulle peale Bondi midagi meelde... Ma tean teie hulgas vähemalt kahte inimest, kes nüüd lasid pilgu tagasi, et kas nad lugesid õigesti - mina ja Bond?! T. vedas mind seda vaatama, ma vabatahtlikult ei läheks päriselt Bondi vaatama. Ja see kurjam oli ka hullult pikk. Bondi-filmidel on ainult kaks positiivset külge: kaunid paigad ja ilusad autod. Aga mis neist maalilistest vaadetest tolku, kui alati ilmub kuskilt iidse müürijupi tagant musta riietatud ja hambuni relvastatud pahalane välja ja kukub valimatult kõmmutama. Väga sisukas tõesti. Ja eestlaste autopark on võrdlemisi kobe, nii et selle pärast nüüd küll ei pea oma elust kolm tundi raiskama ja pimedas, lärmakas ja haisvas kinos istuma. 

Mõned raamatud olen vahepeal lugenud:

"Kassisilm" Margaret Atwood

Kindel lugemissoovitus!
Väga põhjalik, sügavuti minev, tõetruu ja valus sissevaade ühe naise kujunemisesse. On asju, mis vist ei muutu kunagi, ehk vaid vahendid. Väikeste tüdrukute õelus on üks neist.
Kanada on mulle võõras ja kauge, aga sealsest elust eelmise sajandi keskpaigas oli igati põnev lugeda.

"Vaikne ookean" Kai Aareleid

Esmapilgul lihtne, kohati ehk koguni tavalinegi näiv romaan mähib lugeja enda võrku aegamööda. Esiotsa loed ja mõtled, aga mis siin siis nii väga on üldse? Ent rahulikult kulgev lugu - sageli tuttavais paigus -, argiselt tuttavad tegelased ja olukorrad elus enesest loovad koheselt koduse tunde ja võtavad lugeja omaks. Või vastupidi.

Minu kiitus muidugi ka tegelastele antud normaalsete nimede eest! Kuidas mulle ei meeldi üle võlli tõusiklikkus keeruliselt võõrapäraste või lohisevate nimede näol (jaa-jaa, ma tean, rahvusvaheline läbimurre seisab ju alati just nende nimede taga... kui seda metsa ees ei oleks...).

Mingil hetkel mõtlesin korraks, et end mõõdukalt lahti keriv lugu võttis seebilikud mõõtmed, kuid siis tuli meelde, et ei, elu ongi alati suurem kui kirjandus ja ükski kirjandusteos ei jõua eales elule järele.

Mida ehk enim nautisin, see oli romaani ülesehitus. Ma olen teada-tuntud ajahüpete austaja, ja siin oli neid rohkem kui küll. Naispeategelane Stella lahkab nii mitmelgi põhjusel oma elu: on tänased sündmused, on noorpõlve karmivõitu verstapostid, on tema ema teetähised, õrnalt sekka vanaema omigi. Ärge kartke, segamini ei lähe midagi, aastaarvud on kenasti spikriks juures. Üldine tempo oli samuti imeliselt täpselt paigas, lood on väga lühikesed, väga tuumakad. Napid peatükid annavad väga põhjalikult edasi sündmuse, olustiku, tunded, ei midagi liigset, ja ometi on kõik vajalik öeldud...

See oli Aareleidile omaselt üsna raskemeelne raamat. Aga võib-olla saab kõik see tumemeelsus siiski alguse lugejast endast? Lugeja võtab ju raamatut avades kaasa enda pagasi, ja kasutades kirjaniku poolt antud repliike ja detaile, ehitab lõpuks üles omaenese loo. Minu looga haakis see siinne lugu paraku liigagi hästi.

Aga et ei läheks liialt kiidukõneks kätte, siis kaks pisiriivet oli ka. Üks oli seotud "suunurga tuksumisega", kangesti kippusid need tegelastel tuksuma või tuksatama, nii et tahaks kohe teada, mis teema autoril sellega on :) Ja siis need pappkaaned... ilmselt isiklik kiiks. Sõrmed on niigi "lugemiskahjustustega" ja siis see paks kaas ühes terava kandiga on ikka äärmiselt tülikas ja valus.

"Islandilt. Tulede ja viledega. Facebukoloogilised mõtisklused! Risto Laur

Ristolaurilikud näoraamatu-postitused, mõni vaimukam, teine vähem, aga igatahes aktuaalsed, ausad ja siirad tähelepanekud Islandi ja üleüldse maailma asjadest, sekka meenutusi Eestist ja muusikaelust. Alguses nagu ei saanud hästi vedama, eks selline pidev killurebimine ja hakitud mõtteubinad ole esiotsa harjumatud (aga mis sa neist õhtustest klaasikese kõrval tehtud fb-postitustest ikka tahad, eks ole), aga kui ära harjuda ja see käekiri omaks võtta, siis edenes küll.

Ja ma ikka mõtlen neid raamatuid lugedes, et küll see Island on üks masendav paik (olgu-olgu, muidugi ma utreerin ja kuna kõik sinna minejad nii jõuliselt sellest saarekillust kinni hoiavad ja tagasi ei näi tulevat, siis küllap seal oma võlu on). Ma vist siiski otsin soojemaid, heledamaid ja vähemtuuliseid nurgataguseid.

P.S. Lisapunkt tuli tänu ühele klaveripedagoogile, kellest autor heldimusega kirjutas ja kelle... ah, las see jääda.

P.P.S. Postituste valmimise juures dopingu kasutamine on minupoolne oletus, tõendeid mul pole. Pole otsinud ka. 

"Birma päevad" George Orwell

Mõnusa irooniaga pajatused käputäie valgete lodevast elust eelmise sajandi esimese kolmandiku Birmas. Kes siis kellest on õigupoolest parem? Kas need varavalgest hilisööni prassivad, liiderdavad ja ennasttäis "peened härrad", sekka ka mõni naisterahvas, või küüslaugust läbi imbunud, punnkõhtsed kohalikud pärismaalased? Vastus kaldub enamasti küll ühte serva kaldu olema, ent peategelane Flory siiski üritab teist leeri esindada.
Loomulikult on mängus ka naised, ja kui nii, siis läheb ootuspäraselt ka jamaks.
Ja kuigi sedasi mõjub see kirjeldus üsna hädisena, siis tegelikult oli võrdlemisi võluv lugemine. 

"Mälestused" Andrus Kivirähk

Lähenesin vist valede ootustega, et selline kolinal kukkumine mulle osaks sai. Kujutasin ette midagi Delermi "Väikeste naudingute" stiilis, no et oleks keeleliselt hõrk ja ehk ka mingi uudne või üllatav vaatenurk neile kõnealustele esemetele, või äkki saab lihtsalt head nalja. Ei olnud kahjuks midagi neist...

Võib-olla et kui veidi lauseid üle rehitseks, siis saaks sellest täiesti arvestatava lasteraamatu, ma mõtlen. Sinnapoole kaldub hetkel kõige rohkem.

Hiiumaale juhtusin ka korra. Kuna on soe sügis, siis ämblikud taidlevad endiselt ringi, seega oli see ränk katsumus. Aga minekuks oli igati põhjust ja me oleme muidugi ääretult tänulikud, et meie tegemisi-toimetamisi on märgatud. Tahtsime küll järgmisel suvel väravad kinni panna, aga eks me siis nüüd vaatame, mis sest asjast saab, kultuurimeka peab ju ikka jätkama ja Hiiumaa maine tahab ka kangesti kujundamist. 

Teatriga jätkates... ühtlasi eelmise teema pikenduseks... häid asju on nii palju, mida tahaks Soonlepa laudas näha. Ma viimasel ajal suisa kardan teatrisse minna, sest jälle jääb mõni lavastus kripeldama. Näiteks Hiiumaalt tagasi sõites veeti meid enne koju jõudmist vaatama Musta Kasti õige vana lavastust "Peks mõisatallis". Taevas, kui hea asi! Ma tahaks seda mitu korda näha. Kahjuks oli järgmise õhtu etendus välja müüdud, mul oli muidu juba kindel plaan teist õhtut järjest vaatama minna. See sobiks Soonleppa oivaliselt. Milline andmine, milline tempo, kui nappide vahenditega ja kui võimsalt mängiti läbi eestlaste ajalugu. Ja füüsiliselt oli see ka paras katsumus näitlejatele. 

Ülejärgmine päev pidin minema vaatama "Balti tragöödiat", aga - ajastule omaselt! - jäi see ära. See muster hakkab nüüd õige sageli korduma, ma vaatan. Kuna mõni mees ei vaata piisavalt tihti kirjakasti, siis sain ma sellest teada hetkel, kui juba riietusin. Valgete sokkide viikimise vahele kukkusin siis teisi väärikaid teatriasutusi läbi kammima, et kuhu veel pääseks. Suure vaevaga pressisime end siis Theatrumi esietendusele. Ionesco "Kuningas sureb" mõjus väga-väga kaasaegselt ja tänapäevaselt. Ma tahaks öelda, et Lembit Peterson tegi võimsa etteaste (tegi ka!), aga tegelikult olid kõik teised ka võrratud. Ja Laura Peterson, keda ma pole vist kunagi midagi koomilist mängimas näinud (võib olla muidugi minu vähese teatris käimise süü), oli nii hea.

Eile õhtul pidin rahulikult kodus olema, aga no jälle, õhtuse tunni kukkudes hakkasime teatrikavasid lappama ja... läks nagu ikka. Mu meelest tahtis T. juba ammu minna Uukkivi vaatama, a g a lavastuses "Vihanemees.com", eile muutis ta kurssi ja avastas, et "Rahvavaenlane" on sama hea. Mul ei olnud eile Ibseni tuju, aga no ikkagi viimane etendus, rohkem võimalusi ei tule. Pluss, kui on viimane etendus, siis ei saa tekkida ka kiusatust seda Soonlepas laudas ette kujutada. 

Mine või teine kordki viimasele etendusele, sealt võib lilledega koju tulla.

Olmelistest muredest...

- Millal lähevad moest need tank- ja roomiksaapad ja õudsed kabjad? Ma ei ole juba jupp aega saanud endale talviseid jalavarje muretseda, sest poed on pilgeni täis neid jubedusi. 

- Miks raamatukogu on nii ülirange ID-kaarti nõudma, kui ma reserveeritud raamatule letti järgi lähen? Aga kui ma valin kontaktivaba laenutuse, siis ma võiksin põhimõtteliselt sisse marssida ja võtta sealt kellele tahes reserveeritud raamatu virna. 

- Miks korralikud restoranid võtavad nt veise- ja lambaliha teiselt poolt maakera, kui meil on siin lähemal samuti väga kvaliteetset liha saada? Nad jauravad muidugi kvaliteedist ja tarnekindlusest, aga see kvaliteet... no ma ei tea. Saime hiljuti ühes äsja avatud kohas nii jubeda antrekoodi, et hirmus kohe. Põhimõtteliselt tuli pool sellest pärast mälumist tagasi taldrikule asetada. Põhjendati, et antrekoot ongi selline sooniline ja see on normaalne. Igaks juhuks mainin, et me ei ole toiduga üldse pirtsakad ja naljalt midagi taldrikule ei jäta. Pärast seda marssisin joonelt ühte tavalisse toidupoodi ja ostsin kõik erinevad antrekoodid, mis leidsin (välja arvatud Hiiumaa oma, selle proovimise jätan tuleviku tarbeks), seal oli kaugemaid ja lähemaid kasvatuskohti. Valmistasin neid täpselt ühtmoodi. Taldrikud olid söömaaja lõppedes tühjad, väljasülitatud klompe ei olnud :)

Hetkel vist muid muresid ei ole.

Nädala tipphetk: 

kui me kahe vahel vedasime koju ühe suure kabaree-teemalise pildi. Tee oli lühike, seega me ei pakkinud seda sisse. Kõik, kes vastu tulid, muigasid kavalalt, mõni tegi koguni silma. Huvitav, mida nad mõtlesid? Äkki peeti meid bordellipidajateks... 

Ma tegelikult loodan ühe pildi veel saada. Veel suurema.