Nõmmeliivatee/Kähkönen

 Uhh, milline raamat... ei tahakski muud öelda kui et... loetagu! 

Aga kui sellest ühest sõnast on sulle siiski vähe, siis mõtle loole, kus on neli naist ja plikatirts (kahe naise lapselaps) ja neile kõigile antakse hääl ja sõna. Nad kerivad oma sõjaaegset ja tänapäevast (1972?) lugu. Mulle meeldivad mitmeplaanilised lood ja seda see just on. Lugu rändab ajas, inimestes, geograafiliselt, ajaloos muidugi ka, täpsemalt on see Karjala valus lugu.

Kui norida, siis Hilla vanemate, ehk Anna ja Ida (?eeldan, et see nii oli, sest soomekeelseid eelraamatuid pole lugenud ja sellekohast taustainfot meile selles raamatus heldelt ei jagata) laste omavahelise suhte teemal. Seda mainitakse põgusalt ja vihjamisi pidevalt, aga mis seal täpsemalt on, sellest taustata aru ei saa. Oletan, et varasemates raamatutes on sellest siis rohkem juttu olnud.