Lugemist Hiiumaa ainetel

Soovitasin Apollo raamatuportaalis enne suvel Hiiumaa tulemist veidike temaatilist lugemist. 

 Hiiumaaga seotud kirjaneitsitest ja -meestest kõneldes meenuvad ilmselt kõigile esimeste seas Ave Alavainu, Jaan Kross, Tõnu Õnnepalu, Vaapo Vaher jt, kelle rikkalik kirjanduslik pagas on ilmselt paljudel juba läbi loetud. Aga põnevat ja muhedat lugemist leidub veelgi (ja kellel sellest vähe, siis tasub lisa uurida Vaapo Vaheri kaheköitelisest «Hiiumaa kirjanduse loost»).

• Herman Sergo «Näkimadalad» ja hiiurootslaste lugu oli kindlasti minu esimene tutvus Hiiumaaga. Juhtus see kusagil õrnas eas, millest siiani annab tunnistust pitsitus päikesepõimikus, kui meenub Getteri igatsus ja ootamine katuseharjal. Ja eks saareelus seda ootamist satub ette omajagu. Triloogia esimene osa algab katku saarele jõudmisega 1710. aastal, ja siis 310 aastat hiljem… njaa, see on juba järgmiste suleseppade võimalus.

 

• Douglas Wells, «Jänki seiklused Hiiumaal». Igale pötkule kohustuslik lektüür. Kui ka hiidlast lõpuni ei mõista, siis sammukese lähemale aitab ometi. Teadmine, et kõik on juba olnud ja sa pole ei esimene ega viimane, kes sisserännanuna igasuguste veidrustega rinda pistab. Üle kõige kumab aga ometigi suur armastus Hiiumaa ja selle isemoodi rahvakillu vastu. Igatahes lõbus ja südamlik lugemine, millele hiidlased esiti kõõrdi vaatasid (ei-ei, midagi sellist pole olnud, sellised me küll ei ole!), aastate möödudes tsiteeritakse vestlustes, nõustuvalt kaasa noogutades, juba üha sagedamini.

 

• 

  
  

  Andrus Roosa, «Hiidlase vähene naljaraamand». Roosa on mees nagu orkester, kes on kogunud kokku ja raamatusse raiunud mitmeseugused saarel ringlevad naljalood. Lood on jaotatud kohati piirkonniti, kohati temaatiliselt. Oma koosa saavad kõik. Paras ampsukaupa lugeda ja rõõmsat meelt üleval hoida.

 

• Kristiina Hellström, «Minu Hiiumaa aed». Aianduskauge inimesena olin üllatunud kui põnev oli lugeda autori mastaapsest aialoomest Sarve poolsaarel. Tulemuse teeb seda väärtuslikumaks, et pinnas on siinmail napp ja karm, meenutades veidi tundraloodust. Lohutav oli ka lugeda tema võitlusest metssigade terrori vastu. Teksti rikastavad kaunid pildid aiast ja taimedest.

 

• Voldemar Panso «Naljakas inimene» ja tema poolt ajaloo annaalidesse talletatud Lepa Anna toob samuti iga kell muige suule. Jutud Kassari värvika ja vägisõnarikka suuvärgiga Anna tegemistest ja ütlemistest ringlevad hiidlaste seas nii, nagu oleks kõik see alles eile juhtunud. Puritaanidele ei soovita.

 

• Heli Laaksonen, «Ole ise». Ei kõnele need luuletused küll otseselt Hiiumaast ja hiidlastest, ent on ajatult argised ja kantud elufilosoofiast, mis sobib kõikjale. Lisaks muidugi võrratu töö, mille Järvi Kokla on neid luuletusi hiiu murdesse ümber pannes teinud. Äratundmisrõõmu luuleleigele lugejale lisavad kindlasti kodused mugandused, olgu selleks Ott Lepland, Selver vms.

AEG

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel

ja katsu olla hästi tasa

et aeg mind üles äi lövaks

ega hakkaks jälle edas minema

ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;

ma hissisi teki eere alt

ja oli naa vagusi

et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid

mool tulli naar peele

sest ta olli kangest närvis

pürgis mo suhtlite sees

tömmas kapiuksed vallali

kiskus suitsu

ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,

kisse jäksb niikau öhe koha peel pikuta.

 

• Äsja ilmunud Mele Pesti «Minu Kuressaare» paneb aga hoogsalt kaasa noogutama. Tögagu need saarlased ja hiidlased üksteist palju tahavad, aga sarnast on ikka rohkem kui erinevat. Lugesin ja hüüatasin korduvalt, et just nii ongi! Hooajaline elu, kinnisvara soetamine, ümbernurga jutu veeretamise kombed jms. Kuni «Minu» sarjas veel Kärdla raamatut ei ole, võib julgesti Kuressaare raamatut lugeda. Nagu hiidlane ütleks, hoidis külges küll.