Simon

Simon Reeve "Minu elu ja rännud"

Mu esimene emotsioon (kestis peaaegu pool raamatut) oli tohutu pettumus. Ma olin asunud enda arvates lugema reisiraamatut, aga sattunud hoopis elulooraamatu otsa. Võin selles hooletuses võtta osa süüd küll endale, aga olgem ausad, tutvustus tagakaanel on ikka ka sutike eksitav.

Elulooline külg oli nii ja naa. Ehk natuke paljusõnaline ja tarbetutesse kordustesse laskuv, sest sõnumi "kuidas pätipoisist kasvas inimene" oleks saanud kontsentreeritumalt edasi anda. Minu antipaatiat suurendas kahtlemata ka see metslase moodi ebainimlik lõhkumine, rüüstamine, hävitamine, millega ta nooruses tegeles. Ma mõtlen, mis küll peab sellise inimese peas toimuma, et ta läheb selliseid tegusid korda saatma? Mul hakkas ühel hetkel koguni tema keskmisest veidi keevaverelisemast isast kahju, sest no mida sa kahe sellise huligaaniga teed. Kui ma lugesin tema purjus/pilves peaga klassiekskursioonidest, või siis juba vanema noormehena sõpradega nädalalõpureisidest Euroopas, meenusid mulle oma reisidel nähtud briti poissmeestekambad ja...

Heakene küll. Kui olin end autori pikkadest patukahetsustest läbi närinud, siis tuli see, miks ma raamatu kätte võtnud ju olingi :) Ja see oli küll hea, seda ma ütlen.