Laupäev, 24. aprill 2021

Minu 10 (11)

 Minu 10 sai tegelikult täis juba kuu aega tagasi, mil ilmus Teele Rebase "Minu Hongkong". Kaks olen ise kirjutanud ja kaheksa sisutoimetanud. Neil päevil ootan postikappi juba 11. linnukest, mis üleeile trükikojas valmis sai. 



Ja pole vahet, kas kirjutad ise või toimetad, ikka on nagu oma lapsukesed :) Minult on küsitud, et kas igav ei hakka juba? Kõik on ju olnud juba, laias laastus sama jutt, väikeste variatsioonidega. Kõike muud on olnud, aga igav küll mitte kordagi. Kirjutajad on olnud siiski kõik äärmiselt erinevad isiksused, loodki erinevad. On olnud nooremaid (Hongkong äkki ongi seni noorim) ja vanemaid (see rekord saab vist olema Antarktika käes, ka sarjas üldiselt). On põgusalt trippijaid (Fidži, vist mõned kuud) ja pikemalt olijaid... pingerida ei oska ega saagi vist teha, sest mõned kirjutajad elavad endiselt raamatu-riigis. 

Klišeede murdjaks pean Egiptust, sest Sandra avas selle eestlastele peamiselt ikka odavat päikesepuhkust tähendava maa sügavamalt ja põnevamalt. Omamoodi murdis müüte ka Pariis, sest kuigi Triin jutustas palju Pariisi märksõnadest, siis valgustas ta ometi ka selle tumedamat poolt. Ja mulle siiski meeldib kui asjadest räägitakse nii nagu need päriselt on. 

Ameti mõttes oli hästi põnev Los Angeles, kahju vaid, et töö iseloom sellest liiga palju rääkida ei võimaldanud. Aga õnneks sõge meeletu LA ise korvas selle puudujäägi. 

Itaalia ja Kreeta pakkusid seda, mida oskasin oodata, need olid tuttavamad ja otsapidi ka ise avastatud kohad. Nendes jäi mu jaoks kõlama isikliku arengu lugu. Küpros oli üks lõputu päikesepaiste, autori positiivsus oli see, mis osa lugejaid kõnetas ja teisi ärritas. 


Aga nüüd Hongkongist. Teravkeelne ajakirjandust õppiv tütarlaps on valinud enda "suureks kasvamiseks" just selle keerulise saatuse ja veel keerulisema tulevikuga paiga. Mingis mõttes saabki Teelest rindereporter, kes lööb kaasa koos teiste meeleavaldajatega tänavamölludes (mõtlen selles kohas alati Teele emale) ja edastab rindeuudiseid ka meie meediasse.

Samal ajal õpib ja kasvab (+ on ju ka koroonaaja rõõmud):

"Mulle hakkab aina enam tunduma, et suureks kasvamine on üks raske ja lõputu töö. Sellest räägitakse nagu millestki, mis iga inimesega lihtsalt juhtub. Nii kogemata ja iseenesest. Ühel päeval oled 15 sentimeetrit pikem ja samavõrra targem, ja siis läheb elu samamoodi nagu ikka edasi. Minu arust küll mitte. 

 Enne Hongkongi jõudmist ma teadsin, mida teha. Ma teadsin samme ja nende järjekorda. Ma tajusin takti. Kool, head hinded, veel parem ülikool, bye-bye, Eesti, emme-issi on uhked, saavutatud on üleüldine edu. See oli loogiline asjade käik ja ma käisin kõik sammud ilusti läbi. Olin justkui suureks kasvanud. Aga ma olin kaheksateist. Täiskasvanud ainult seaduse silmis. 

Eluaeg on meie vanemad meid kasvatanud. Kas aktiivselt ja mõtestatult või mitte, aga eeldatavasti on nad midagi ikka teinud, et meist normaalsed inimesed saaksid. Nad on mingidki hernekepid paika pannud, et meid õiges suunas nügida. Et me läheks ikka üles ja üles, taeva poole, mitte ei valguks peenrasse laiali, nende najale konutama. 

 Järsku aga pole vanemaid enam käekõrval. Nad on teisel pool maailma, naeratavad näod Facetime’is ekraanil, näpp kaamera ees ja iPad tagurpidi käes. Aga mul on vaja veel kõvasti suureks kasvada, pesu pesta, hambaarstile aegu panna ja bürokraatiaga võidelda. Pidin ise ennast kasvatama hakkama. 

Mulle tundub suureks saamine üks võõrastav kogemus. Nagu vaataks kõverpeeglisse – olen veidi pikem, veidi laiem ja mu nägu on moondunud. Ajaga sulasin üleni selle peegli sisse, kuni kogu maailm on kõver. Mina ise kaasa arvatud. Kõik näeb veider välja, prussakaid ja perverte on rohkem, eeskujusid ja loogikat vähem. Värvid on tasakaalust väljas, ja üleüldsegi pole miski nii, kuidas algul tundus."

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar